Hakkasime vaikselt toimetama. Tee- ja kohvivesi keema, toiduasjad lauale. Ka perenaine tuli meie seltsi. Magamisasjad sai kokku pandud, ainult telgid jäid veel tuule ja päikese kätte kuivama. Istusime hommikusöögilauas ja tundsime enda mõnusalt. Kiiret polnud otseselt kusagile. Kui söök söödud ja logelemine logeletud, pakkisime oma laagri kokku ja toppisime autodesse. Enne veel kui ära sõitsime, tegi perenaine oma valdustes meile väikese ekskursiooni. Mehed polnud ju majas sees ka käinud.
10:55 läks sõit lahti. Vurisesime juba mööda tuttavat teede ALATSKIVI LOSSI juurde. Loss on ehitatud 1880-1885 ja selle eeskujuks on Briti kuninglik suveresidents Balmoral Šotimaal.
See imeilus lumivalge mõis on kui ilmutus. Palju väikeseid tornikesi ja sopikesi. Puudub Eesti mõisatele nii omane paraadtrepp vaid peasissekäik on hoopis kaetud varjualausega, millel sakiliste äärtega rõdu. Imeilus! Käisin seal oma 6 aastat tagasi ja siis oli kogu loss tellingutes. Nüüd oli vaid väike osa ja lossi ilu tuli kogu oma uhkuses ilmsiks.
Lossi esine paraadhoov oli ümarja kujuga, mis oli sissesõiduringiks lossi saabujatele. Keset ringteed oli suur muruplats. Ühelt poolt oli hoov piiratud tallidega.
Ei mäletagi, palju pilet lossi maksis, aga selle eest võisime igal pool ringi konnata, kus aga uksed lahti olid. Suures läbi kahe korruse ulatuvas hallis oli sammasrõdu ja kaks hiiglaslikku kaminat. Ausaltöelda oli see peaaegu ainuke ruum lossid, kus ka midagi vaadata oli. Suures saalis, kuhu sai otse hallist, oli restoran ja ka see oli sisustatud. Renoveerimistööd siseruumides käisid veel hoogsalt ja kõikjalt oli tunda värvilõhnu. Peamine mida lossis nägime oli ruumide paigutus. Üks salong oli veel sisustatud paari diivani, laua ja kaminaga. Seinu kattis suure sinise mustriga tapeet ja kamina kohal rippus suur peegel. Ülejäänud ruumid olid tühjad.
Käisime suure hall rõdul ja tungisime pööningule mööda väga kitsast ja pimedat treppi. Uitasime hämaral pööningul sarikate vahel. Siis lükkasime lahti ukse, et rõdule pääseda. Ikka täie raha eest tahtsime uudistada. Ring tehtud, läksime õue pilte tegema. Palusime ühel naisterahval teha meist ühe sellise pildi, kus me kõik koos pildi peal oleksime.
11:50 jätkasime oma reisi, nüüd suunaks Peipsi rannik ja seal asuvad ridakülad.
12:00 olimegi juba külas nimega KOLKJA, mis on esimene kolmest järjestikku asuvast külast. Nende küladele oli iseloomulik see, et majad asusid peamiselt kõik ühe tee ääres ja kõrvaltänavaid suurt polnud. Mõni üksik. Teine ühine joon oli see, et iga maja juures oli kas kuuri all või väravas vahvad sibulapalmikud. Mõnes kohas üksikud, mõnes kohas kohe väga palju. Sibulate müük oli siin vist üks peamisi elatusallikaid.
Mööda külateed sõites oleks justkui sattunud teise riiki. Kõik oli nii teisiti. Majade arhitektuur, värvid, aiad ja üleüldine olustik. Eluolu tundus olevat pigem vaene kui heal järjel. Väikesed puust eramajad, mida ümbritsesid plank- või lippaiad, mis ääristasid ka külatänavat. Nikerdatud räästaääred ja aknaraamid. Potipõllumajandus ja tootsipeenrad, päevalilled ja kalapaadid. Kõik see sarnanes väga küladele, mida nägin Venemaal käies. Olime küll Peipsi ääres, kuid vett ei näinud. Seda varjasid kõrged kõrkjad. Aeg-ajalt oli kõrkjatest läbi tungitud ja tehtud kitsas kanal, et paadiga kaldale pääseda. Inimesed, keda liikumas nägime, olid suuremalt jaolt pensioni ikka jõudnud. Vaatsime otsivalt ringi, et leida suitsukala, aga seda polnud kusagil. Kolkja sai korraga läbi ja kohe algas KASEPÄÄ. Midagi ei muutunud, kõik oli samasugune. Kitsas külatänav, majad ja hoovid pikki tänavaäärt. Huvitav oli!
12:12 peatasime auto, et soetada endale ka üks sibulapalmik. See tundus olevat selline suurtootjate koht, kui võrrelda ülejäänud müüjate lettide suurust. Valisime hoolikalt enda arust kõige ilusamat, kuigi need olid kõik pea-aegu ühesugused. :). Ühe hind oli 80.- krooni. Ain hakkas kauplema ja sai 75.-. Läkski õnneks!
Lõppes Kasepää ja algas VARNJA. Tee läks aina kitsamaks, kuni Varnja sadamas otsa sai. Triinu sõbrannal on mehega jaht, mida nad aegajalt seal sadamas hoiavad. Suvel teevad Peipsil lõbusõite.
See sadam oli selline väike maasse uuristatud kanali moodi asi. Igatpidi tuule eest varjul!
Mehed läksid elumaja moodi maja juurest, mis sadamakai lõpus oli, küsima suitsukala kohta. Meie kurvastuseks pidavat seda praegu saama ainult Koljast kala-restoranist. Nii siis lõppes meie kalaotsing ja tutvumine Peipsi rannikuga.
12:43 keerasime autonina sisemaale tagasi. Tahtsime enne veel kui koju põrutasime, läbi käia PÕLTSAMAA LOSSIST. Põltsamaa Ordulinnus rajati Liivimaa Ordu poolt 1272. ruudukujulise kolme väravaga kastellina, mille müürikõrgus oli 3 m. Erinevatel aegadel müüri kõrgendati ja 15. Saj. saavutas see praeguse kõrguse, mis on 11 m. 14. sajandil ehitati konvendihoone. Nii täiendati linnust küll tornide, vallikraavide ja muude rajatiste ja ehitustega, olles 16. sajandil Liivimaa hertsogi Magnuse residentsiks. 17. sajandil algas suur konvendihoone renoveerimine, mil ehitati välja III korrus ja lisati IV korrus. Linnuse eeshoov muudeti majandusõueks ja vahehoov ehitati ümber kirikuks. Paraku hävis tookord ehitatu Põhjasõjas. Sajandi lõpupoole sai loss Eesti kauneima rokokoostiilis sisekujunduse, mis hävis kahjuks II maailmasõjas.
13:57 olimegi sihtpunktis kohal. Parkisime auto väiksele parkimisplatsile lossivärava läheduses ja alustasime viimast plaanilist avastusretke. Kõrge müür, milles üks avaus, mille kohal vapp. Läksime väravatest läbi ja sattusime nelinurksele sisehoovile. Paremat kätt oli müüri äärde tehtud vabaõhulava, kuhu Miia ja Jandra kohe jooksuga turnima läksid. Siis oli kohe samas seinas ka kirik.
Kirikust edasi konvendihoone hallid müürid tühjade aknaaukudega. Värava vastasmüüri moodustas täies ulatuses kohati kahe, kohati kolmekorruseline punase kivikatusega hoone. Seal asusid vist poekesed ja klaasikoda ja kunstigalerii või midagi sarnast, ma päris kindel pole, sest me sees ei käinud. Selle maja ees oli ümmargune haljasala lipuvardaga. Kolmanda müüri äärde oli ehitatud veel üks maja, kus asus muuseum. Seda me otsustasime küll külastada. Pilet maksis 15.- krooni. See oli tüüpiline ajaloo-/koduloomuuseum.
All keldris oli aga hoopis Põltsamaa veinitehase pood/baar/muuseum. See oli küll tore. Nostalgia ja äratundmine. „Kosmose“ moosi tuub ja Põltsamaa džemmi tuub, küll neid sai omal ajal koolist tulles tühjaks imetud. Eriti meeldis mulle see „Kosmos“. Praegugi oleks hea meelega ühe tühjaks pigistanud. Veel oli seal igasugu tooteid alates ketšupitest kuni veinideni välja. Piret ostis isegi ühe veini koju kaasa.
14:44 olime valmis lahkuma. Miia ja Jandra olid endale vahtrapuu alt lisaninad kaasa võtnud ja nüüd olid väga uhked oma pikkade uute ninade üle. Mis siis nüüd muud edasi kui et otsida koht, kus lõunast süüa. Kuna linna me ei tundnud, siis sõitsime pea-aegu huupi. Jass oli giidiks ja arvas, et Põltsamaa Roosiaia aiataga on tore koht. Seadsime siis endid sisse Roosiaia parkla ääres muruplatsil ja pidasime piknikku. Ilm oli terve päeva olnud selline vahelduv. Vahepeal oleks tahtnud pusa seljast ära võtta, kui päike paistis, aga siis tuli pilv ja tuul ja vajadus ka pikkade varrukate järele. Väga heitlik ilm.
Ajasime autod natuke ette, et mitte kõigile kohe otse vaadata. Katsime murule laua ja sõime kõhud täis. Ikka võileibu ja ka väikseid saiu oli veel järgi.
15:23 olid asjad juba autosse pakitud ja hakkasime taas sõitma, nüüd juba otse kodu poole. Kuna aega veel õhtuni oli, siis keerasime alla ristist, kust näitas silt KILPLALA TEEMAPARKI. Olin sellest televiisorist kuulnud, kui see aastaid tagasi avati. Siis tundus, et tore koht. Kilplala lugusid kes meist ei teaks.
16:00 läksime tutvuma Kilplalaga. Miia oli autosse magama jäänud ja tädi Piret jäi valvesse. Ette rutates olgu öeldud, et igav koht oli. Eraldi selle peale aega planeerida küll pole tarvis. Kui juhtub aega üle jääma, siis võib sisse põigata, aga muidu – igav.
Aga siiski, mis seal siis näha oli. Kõigepealt hakkas silma ilma akendeta palkidest nelinurkne maja, millel ainult ukseauk ühes seinas. See oli Nõukoda. Sealt ostsime pileti, mis maksis 10.- krooni inimese kohta. Kilplaseproua hakkas kohe leti taga igasugu Kilplaste leiutisi näitama ja nende kohta rääkima. See oli nagu Kilplaste pood. Täitsa toredaid asju oleks sealt osta saanud. Proua Kilplane juhatas meid II korrusele, kus kõik neli seina olid täis A4 suuruses paberilehti ja igalühel peal mingi leiutis. Seal oli naljakaid, rohkem ja vähem naljakaid. Üks leiutis oli ka valmis kujul keset tuba. See oli pissipotiga kiiktool. Lapsed ja issi Jass proovisid seal peal istuda ka, aga pissimise jätsid siiski tegemata :).
Edasi läksime õue. Nõukoja ees oli munagolfi väljak, kus munakujulist kivi tuli kepiga ajad puust kilplase suhu. Poisid katsetasid sedagi. Läbi suurte ponnistuste õnnestus muna õigesse kohta ajada. Veel saime näha tuulelipp eeslit, mille järgi tuule suunda määrata. Noh, sinna poole kuhu saba on, siis vastassuunast on tuul. Siis tegime Kilplaste plakati juures pilti, nii et enda näo said panna ühe selli keha otsa ja üks lädri külakiik oli veel seal ja mingi Kilplaste kurikamäng ka. Kõik, rohkem polnud midagi vaadata.
Unustasin siiski väljanägemiselt kõige toredama asja – WC. See oli kahekorruseline nelja ukse ja suure paraadtrepiga, mis viis II korruse boksidesse kollane majake. See oli tõesti lahe. Just selle ees seisid ka meie autod.
Nüüd oli küll kõik vaadatud selle reisikese jaoks. Jäi veel vaid kodutee.
16:44 algaski sõit Orgu, mis kulges viperusteta ja reis oligi selleks korraks läbi! Järgmisel aastal plaanime minna Nõiariiki ja Pokumaale. Eks näis, kas mõte teoks ka saab!
Järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment