Teised hakkasid ka vaikselt telgis krabistama ja ninasid välja pistma. Aeg oli ärgata ja toimetama hakata. Panime kohvi- ja teevee tulele, samal ajal valmistasime hommikusööki ette. Mehed koristasid magamisasemeid ja panid telgi kokku. Suur sobramine käis riietekottides, sest tegelikult oli päris keeruline tänasele ilmale sobivaid riideid selga leida.
Teevett plasttopsidesse kallates, võtsid need hoopis teise kuju kui algul. See pakkus huvitavat vaatepilti. Sõime rahulikult kõhud täis, pakkisime asjad ja lapsed autosse ning jätkasime oma reisi.
10:37 näitasime oma vahvale ööbimiskohale tagatulesid.
10:55 tegime plaanivälise peatuse kõrge torniga MAARJA-MAGDALEENA KIRIKU juures, mis oli Teeliste kirikute nimekirjas ja kirja järgi pidavat lahti olema. Reisijuhi raamatu järgi oli see ka vaatamist vääriv keskajal ehitatud kirik. Ronisime siis kõik välja ja läksime uudistama, aga kahjuks oli ka see kirik kinni. Mitte ei saa aru, miks siis brožüürides, uutes kusjuures, valeinfot jagatakse. Jama värk! Vaatasime siis väljast ja läksime autosse tagasi.
11:10 parkisime auto juba VUDILA ette platsile, mille keskel kõrgus puust vaatetorn. Pilet Vudilasse maksis lapsele 150.- eeku ja täiskasvanule 100.- eeku. Miia Maria õnnestus meil mõõta allameetri tüdrukuks, siis tema sai tasuta. Küsisin, et ehk saavad lasteta saatjad tasuta, kelle all mõtlesin Piretit ja Aini, aga ei saanud ja siis pärast itsistasin ise, et tegelt neil oli ju laps ka, Rain.
Käisin lastele autost paremaid jalanõusid toomas, et ei peaks tosse kogu aeg jalga panema ja ära võtma. Noh ja siis, kui tagasi tulin, keda ma esimestena atraktsioonidele hullamas nägin, olid issid. Proovisid köielkõndi, lasid batuudimajast alla ja hüppasid batuudil. Endal nii lõbus!
Hakkasime siis kuskilt ehk kõige algusest pihta. Suured poisid kadusid omaette ja pärast tuli välja, et nad olid suurte ATV-dega sõitmas käinud. Ilm polnud eriti paremaks läinud, oli jahe, aga kui keksida, siis hakkas soe ja oleks tahtnud seljast pusad ära võtta, sest vahel piilus ka päike pilve tagant. Keeruline ilm. Väiksed lapsed panid kohe jooksuga batuudimajja ja lasid liugu. Meie tegime suurtega ühe vahva hüppetuuri sellel mägibatuudil. Päris lahe oli. Ma pole siiani veel kordagi isegi mitte tavalisel batuudil hüppamas käinud. See meeldis mulle aga küll. Ikka kõrgemale ja kõrgemale. Lahe! Siis proovisin veel ära Skyjumpi. See oli ka väga kift. Ainult et need rakmed, mis ümber olid, hakkasid haiget tegema. Ühe saltoga sain ka hakkama. Uskumatult raske oli seda sooritada. Lapsed selle vastu algul huvi ei tundnud ja paterdasid mööda, sest ees olid hoopis värvilisemad ja põnevamad atraktsioonid. Täispuhutud liumäed, need pakkusid palju kilkeid ja naeru. Üks väga hea asi seal pargis oli see, et inimesi oli nii vähe. Järjekordades ei pidanud kuskil seisma. Kohe kui tuli tuju, siis said minna. Pärast poole oli Skyjump ainuke koht kuhu saba tekkis. Me olime pea-aegu esimesed, kes üldse Vudilasse tulid.
Nüüd olid kadunud mehed. Ümber nurga minnes, mida me nägime, kas ämblikmeest ronimistorni otsas – Jass ja Ain. Ja mina veel üritasin „lasteta saatjaid“ tasuta sisse saada :). Käsin minagi proovimas. Muidu polnud viga, aga varvastel hakkas nendes köites valus. See oli selline köiest aasadega ronimistorn. Jander ja Jandra eriti kõrgele ei jõudnud, aga punnitasid mis jalkasid. Markkus ja Rain said tipu kätte. Suurte inimestel lõbu kui palju.
Tänase jaheda ilma tõttu jäi lastel saamata luba minna veega atraktsioonidele. Liumäed, mis lõppesid basseinis ja veejalgpalli plats ja veel paar basseinidega värvikirevat peebutist. Õnneks nad väga ei norinud ka. Said ilusti aru, miks sinna ei lubata.
Edasi leidsime üles ATV raja, mis oli sisehallis ja lastele. ATV-d olid sama suured kui meil kodus. Jander ja Jandra olid kohe mõlemad hakkamas. Lahe oli vaadata, kuidas noormees neid instrueeris: „Siin on pidur, siin on gaas jne“. Jander kuulas rahulikult ja noogutas, ei kippunud targutama, et ma tean küll, vaid kuulas ilusti ära. Jandra sama moodi. Ja siis läks ralliks. Lasid ikka mõnuga seal kiiremaid ringe. Jandral olid need muidugi väheke aeglasemad kui vennal, aga hätta ta ei jäänud.
Nüüd elektriautod, mille avalöögi tegid Jander ja Jandra ja siis kogus julgust Miia, kes Jandra kõrvale läks. Algul sõitis Jandra, siis natukese aja pärast julges ka tema proovida. Neiukene, kes seal autode juures abiks oli, jooksis algul tükk aega kaas ja roolis Miia eest, aga lõpuks tuli Miial juba ka välja. Õppis väga kiiresti.
Järgmiseks läksime Kaiavere järve äärde, mis oli üheks Vudila territooriumi piiriks. Pidasime pikka aega aru, mis teeme, kas laenutada vesivelod või mitte. Lõpuks oli otsus tehtud, et lähme järvele tuuritama. Võtsime 3 velo ja 1 paadi. Viljandi paadimeheks sai Ain. Velod said komplekteeritud järgmiselt. Poiste velo: Rain, Markkus ja Jander. Tüdrukute velo: Piret, Triin ja Miia. Segavelo: Tiina, Jandra ja Jass. Tüdrukud ei saanud mitte kohe sadamast välja, aga kui tehnika selgeks said, siis uhasid mööda vett küll. Jalad väsisid väntamisest päris kiiresti ära. Tuuritasime veepeal ringi ja pool tundi saigi läbi. Väntasime sadamasse tagasi. Liina helistas, et nad on Johannaga ka Vudilasse jõudnud. Olime eile telefonitsi rääkinud, et me Vudilasse läheme ja kuna nad olid parasjagu Võhmas ämma-äia juures, siis otsustasid meiega ühineda. Saimegi paadisilla juures kokku, kuhu oli vahepeal ilmunud kloun, kes lastele õhupalli-loomi tegema hakkas. Istus kännul ja lobises lastega. Tegi trikke, õpetas šonglöörimist ja rääkis naljalugusid. Jander proovis ka šonglöörida ja aitas pumbaga õhupalle täis pumbata. Iga laps sai endale soovitud loomakese. Jander sai lausa kaks mõõka, ühe kõvera ja teise sirge. Klouniga koos tuli ka näomaalinguid tegev tädi. Jandra lasi endale joonistada põsele roosi ja Miia ka.
Taevasse olid kogunenud ähvardavad vihmapilved. Lapsed tahtsid Skyjumpi teha ja läksin nendega vaatama, kas saab. Jõudsime just selleks hetkeks, kui vihma sadama hakkas ja kõik aparaadid kinni kaeti. Läksime siis jooksuga siseruumide poole, kus oli suur söögikoht. Enne veel aga oli vaja liumäest alla lasta ja siis olid püksid täiesti märjad ja mustad. Suur söögisaal oli sisustatud robustse puumööbliga. Suured lauad ja pingid. Ruumi oli piisavalt, et kõik ära mahuksid. Tellisime lõunasöögi. Mina pingutasin enda omaga küll veidi üle, praad ja magustoit. Viimane küll enam hästi sisse ei mahtunud. Aga muidu olid maitsvad. Lastele läks eranditult friikad viineritega. Need olid ka ikka suured portsud, nii et me saime Jassiga veel laste portsudest ka täiendust. Kui väiksematel lastel kõhud täis, leidsid nad endale tegevust lastenurgast joonistamisest.
Kuna Jander ja Jandra olid end viimase liuga märjaks ja mustaks teinud, siis oli meil Jassiga vaja autosse kaevuda, et kuivi ja puhtaid riideid kätte saada, mis polnud sugugi kerge protseduur, kuna kohvrid olid kogu kupatuse all. Kui tagasi söögisaali jõudsime, siis oli seltskond hakanud laiali valguma. Enamus oli suundunud teisele korrusele mängutuppa, kuhu sai õuest mööda treppi. Lastel kuivad riided seljas, läksime meiegi sinna.
Kõigepealt tuli vastu suur rida jalanõusid, mis olid ukse taha jäetud. Tegime seda meiegi ja astusime uksest sisse vaibale. Kogu suur ruum oli kaetud vaipkattega. See tegi kohe hubasemaks ja mõnusamaks. Triin oli ennast külili visanud diivanile, Piret pani laua ääres puzzlesid kokku, Liina ja Johanna mängisid minigolfi, Miia rippus pea-alaspidi rippuvate rõngaste otsas, suured poisid mängisid suure palliga ja sooritasid hüppeid üle torni, Jandra ja Jander hakkasid laua-jalgpalli mängima. Kõigil oli tegevust. Katsetasime naljakaid rattaid, millel väntasid polnud ja mängisime käpiknukuga. Seal polnud mitte midagi nii erilist, aga meelepärase tegevuse leidis endale igaüks. Keegi ei kurtnud igavuse üle ega avaldanud soovi ära minna. Siiski hakkasime tasapisi otsi kokku tõmbama. Vihm oli ka järgi jäänud ja oli paras aeg auto poole liikuma hakata. Möödudes Skyjumpist avaldasid lapsed uuesti soovi hüppama minna. Paraku polnud ilm nende poolt. Hakkas jälle tibutama ja aparaadid pandi kokku. Pead norgus olid lapsed nõus lahkuma. Jõudsime auto juurde kui vihm lakkas. Posid kohe vaatama, et äkki nüüd saab hüpata ja nende rõõmuks pandigi atraktsioon uuesti töökorda. Jooksime siis tulistvalu uuesti Vudila territooriumile. Rain, Markkus, Jander, Jandra ja mina. Kõik said hüpatud. Jandra sai tegelikult enne ka juba ühe korra hüpata, millalgi alguses, kui me Vudilasse jõudsime. Ta on nii kerge ja ei jaksa end korralikult ära tõugata, siis ta jäi sinna maa ja taeva vahele kõlkuma. Jander võttis ka oma julguse kokku ja käis ära. Kõigil oli süda rahul, et said ära käia.
16:00 istusime autodesse ja keerasime autoninad idasse. Plaanisime enne ööbimiskohta minemist läbi käia Alatskivi lossist. Pool tundi sõitu ja olimegi kohal.
16:30 keerasime ALATSKIVI LOSSI juurde parklasse. Parkla oli täis valgete lintidega autosid. Tekkis kahtlus, et me ei pruugi täna üldse lossi pääsedagi. Siiski läksime asja uurima ja uksel said meie kahtlused kinnitust. Lossis toimusid pulmad ja kogu hoone oli turistidele suletud. Heitsime siis pilgu korraks fassaadile ja lonkisime autode juurde tagasi.
16:45 lahkusime lossi juurest, et homme tagasi tulla. Tegime kohe Alatskivi alevikus poepeatuse, sest õhtusöögiks oli vaja süüa osta ja külakosti ka pererahvale, kes meid oma hoovi peale oli lubanud.
Poest Tõruvere poole sõites sai juhtrolli enda kätte Ain. Nad olid tulles juba õigele talule silma peale pannud, kuhu me teel olime. Enne veel aga tegime väikese peatuse KALEVIPOJA SÄNGI juures, millest mööda sõitsime. Vihma tibutas, aga see ei takistanud künka otsa ronimist. Teepealt oli näha tõesti voodi kujuline kõrgendik, kuhu viis puust trepp. See oli vihmast libe, aga üles sängi ronisid kõik, kus oli suur külakiik. Kahjuks sellega kiikuda ei saanud, kuna seegi oli läbimärg. Muud seal teha polnudki, vaatasime ära ja sõitsime edasi.
17:25 olimegi kohal oma ööbimiskohas, Tõruvere külas Triinu sõbranna Pireti juures. Vihma tibas ja väravas võtsid meid vastu kaks toredat ja sõbralikku koera Helga ja Pruun. Kuigi tõsi ta on, ega ma enne tahtnud autost välja minna, kui perenaine ka välja tuli, et mine sa tea võõraid koeri. Hiljem selgus, et nad olid väga sõbralikud sellid.
Piret võttis meid lahkelt vastu. Päike piilus korra pilve tagant ja muutis laagripüstitamise lõbusamaks. Lõime siis vana talumaja hoovile oma killavoori laiali. Mehed ja poisid sättisid telke üles ja tegid voodeid. Panime üles oma gaasipliidi ja hakkasime süüa vaaritama. Käisin toas nõusid pesemas, sest meil oli mõni asjake eelmisest õhtust ja hommikust pesemata jäänud. Panin tuppa laadima ka kogu oma tehnika tagavara: videokaamera, fotokaaku ja telefoni. Kõik olid korraga tühjaks saanud. Õhtusöögiks keetsime makarone ja sisse praadisime vorstitükke ja tomati-kurgi-hapukoore salat. Mehed kibelesid juba kalale minna, sest Kuningjärv oli läheduses. Siiski seni nad kannatasid, et sooja õhtusöögi sõid enne ära kui läksid. Lapsed võeti ka kõik kaasa. Jäime naistega omapäi. Piret tutvustas meile oma maja. See oli väga maitsekalt renoveeritud. Palju antiiki ja huvitavalt lahendatud ruumide detaile. Mulle väga meeldis. Kui õue laua ümber istuma läksime, tuli ka peremees ka meie seltsi. Näksisime snäkke, jõime veini ja lobisesime. Hakkas hämarduma ja aina rohkem vihma sadama. Kalamehed tulid ka tagasi oma tagasihoidliku saagi ja elamustega. Saak oli suurem kui eelmisel õhtul nii arvuliselt kui ka suuruselt. Need olid juba kalade moodi. Ise nad olid nii rahul ja vihmast märjad ka. Inspektorid olid neid jälginud ja vestlema tulnud. Põnevust kui palju.
Pimeduse hakul olime hakanud gaasipliidil vabaõhuköögis pealampideatud pannkooke küpsetama. Kui taigna tegemise ajal oli vaid väga kerge tiba tulnud, siis hiljem sadas juba päris kõvasti ja praadida sellises sajus oli päris põnev. Vihmapiisad hüppasid pannil edasi tagasi ja rasvaga segunedes pritsisid tuld ja tõrva, aga pannkoogid tulid maitsvad. Kalamehed olid näljased kui tulid. Ainus viga oli see, et istumiskohad olid märjaks saanud. Kuna neil olid vihmariided seljas, siis see polnud ka suureks takistuseks.
Üheks väga toredaks kohaks selles vihmases õhtus oli suure kuuse alla asuv kuivkäima, kus sees põlesid küünlad. Igavesti tore kohake. Imelik küll öelda, aga sellest kuivkäimlast õhkus romantikat.
Pannkoogid söödud, hakkasime magama sättima, sest tegelikult olid kõik kohad juba väga märjad ja tuul tõusis, mis tegi olemise veel külmemaks ja ebamugavamaks. Hakkasin lapsi telki saatma. Telgikoridoris tuli kõik märjad riided seljast ära võtta, et mitte magamisriideid märjaks teha. Kõik käis ükshaaval, aga lõpuks olime kõik mõnusalt telgis soojades magamiskottides ja unelaulu laulsid tuul ja vihma kahekesi.
No comments:
Post a Comment