Sõime siis viimaste tõusjatega kõhud täis ja hakkasime riburadapidi lapsi hambaid pesema saatma. Käis kibekiire askeldamine, kuni kõik reisiks valmis olid. Jäi veel vaid reisijad autodesse paigutada.
I auto, meie Ford – juht Jass, kaardilugeja Tiina ja reisijad Jander-Eric, Jandra-Lisett, Markkus.
II auto, Triinu Mazda – juht Ain ja reisijad Miia Maria, Rain, Triin ja Piret.
10:00 sõitsime Orust koduhoovist välja. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline.
11:00-11:15 tegime oma esimese plaanilise peatuse, mis läks kahjuks vett vedama. Nimelt tahtsime külastada IMAVERE PIIMAMUUSEUMIT. Parkisime autod parklasse ja sammusime uljalt ukse poole, mis olid suletud. Ühtegi silti väljas polnud. Maja ümber olid küll tellingud, aga minu loogika ütleb, et kui muuseum on remondi tõttu suletud, siis on ikka selle kohta ka kuskil vastav teade. Aga ei midagi.
Et mitte kohe edasi põrutada, siis tegime väikese jalutuskäigu muuseumi territooriumil. Seal oli üks tore aed, mis oli täis joonistatud kogu lugu algusest lõpuni, kust piim tuleb ja kuidas see pakki jõuab ja siis poodi viiakse. Väga vahvad lastepärased värvilised pildid, kuigi ega väga kaua sellele tähelepanu jätkunud. Palju põnevam oli piimapukkide otsa ronida ja sealt alla hüpata. Lastele jäi meelde salvkaev, mis oli tegelikult vaid salvkaevu pealmine osa muru peal. Aga sinna sisse oli ju nii lahe peitu ronida.
Mööda niidetud rada jõudsime üle heinamaa paistvale kiigeplatsile. Eriti värske see suur külakiik just välja ei näinud. Kõikus ja ragises mis kole. Suured poisid tegid paraja hoo. Pärast läksid ka väikesed kiigele. Jander-Ericule puges selline jänes põue, et ta muud teha ei saanud, kui hoidis aga postist kramplikult kinni ja karjus, et ärge tehke rohkem, ärge tehke nii suurt hoogu, laske mind maha. Hoogu polnudki pea-aegu. Jass tasakesi lükkas. Jandra-Lisett õhutas takka, et tee veel, tee veel.
Heinamaal oli veel üks igavesti suur rauast asjandus, aga täpselt me teada ei saanudki, mis asi see seal oli. Seisime ja vaatasime, lugesime venekeelseid silte ja igaüks tegi pakkumis, mis see tema arvates oli, aga täpset vastust me välja ei mõelnudki. Üks pakkumistest laste poolt oli, et UFO, aga täiskasvanute oma, et koorelahutaja, millesse Jass takkajärgi väga ei uskunud. Teadmatuses istusime autodesse ja sõitsime edasi.
12:00-12:33 peatusime taas. Olime sellises kohas nagu PUURMANNI, kus raamatu järgi asus huvitav mõisahoone, mis ehitatud 1877-1881 ja praegu asub seal Puurmanni Gümnaasium. Jätsime autod teeäärsesse parklasse ja läksime jalutuskäigule. Uhketest väravatest sisenesime mõisaparki, kus allee lõpus paistis valge härrastemaja. Jalutasime mööda jalgrada päikse eest varju pakkuvate puude all mõisa poole, mis puude vahelt aegajalt vilkus. Meie kurvastuseks oli kogu hoone tellingutes. Võimas trepp viis peaukseni ja torn, mis majanurgas ilutses, pidavat olema oma veerandsada meetrit kõrge. Tundus, et see on väga ilus ehitis ja töömehed askeldasid väga agaralt, mis sellest et meil oli Eesti Vabariigi taassünni puhul suur püha. Igaljuhul jättis see tellingutes hoone sellise mulje, et tahaks seda tulevikus veel näha, kui tellingud maha võetud.
Seadsime siis sammud paisjärve poole, mööda mille kallast lookles väike jalgrada. Kogu mõisa park on rajatu Pedja jõe lammile. Vaatsime parte ja korjasime tammetõrusid, tegime pilte ja jõudsime välja sillani, mis üle paisjärve viis. Silla all oli väike tehislik kosk, mis oma kohinaga kõrva kosutas. Teritasime pilku, et vees kalu näha. Meestel ju õnged kaasas, et oma hobiga võimalusel tegeleda. No jah, ega seal ju seda teha saanud, aga huvitav oli ikkagi.
Tagasiteel korjasime veel suuri tammetõrusid, lapsed said oma isu täis joosta, et siis uuesti rahulikult end autos sisse sättida.
12:33-12:45 järgmise väikese peatuse tegime kõige ilusama kiriku juures, mida ma Eestimaal näinud olen. See oli kui õhkõrn läbipaistev pitsiline, 12 noolja ehistorniga ja sihvaka peatorniga kaunitar. Tulin autost välja ja kui end ümber pöörasin, siis seisis mu simade ees selline iludus ja ma justkui vaatasin sellest läbi. Imekaunis. See oli KURSI MAARJA-ELIISABETI KIRIK. Kirik on ehitatud 1648 ja on üks stiilseimaid neo-gooti ehitisi. Ehistornid pidavat tähistama sümboolselt Kristuse 12 apostlit.
Me ei suutnud vastu panna ja läksime kirikule lähemale. Uksed olid kinni ja rohi ümber kiriku niitmata, aga see ei takistanud meid. Kiikasime sisse madalal asuvatest kirikuakendest. Paistis, et seal on äsja toimunud pulmad või midagi taolist. Kirik oli seest kaunistatud valgete lilledega ja kased närtsisid altari kõrval. Sinna oleks tahtnud sisse astuda, aga pidime rahulduma sellega, mis aknast paistis. Isegi lapsed oli põnevil ja nõudsid, et neid ka tõstetaks nii kõrgele, et nad sisse näeksid. Jandra oli millegi pärast väga õnnestu, et sisse ei saanud.
Nüüd hakkas kell saama nii palju, et lõunat oleks vaja olnud süüa. Olime jõudnud sellisesse asustatud punkti nagu Tabivere. Kaardi järgi suht suure täpiga tähistatud, et ehk on siin ka mõni söögikoht. Seisime keset ristmikku ja ei osanud kuhugi minna. Ühtegi viita polnud. Hüppasin siis mina autost välja, sest üks tädi värvis aeda. Tundus nagu hea mõte tema käest küsida väheke juhatust. Noh ja siis sai nalja. Läksin mina aeda värviva tädi juurde, võtsin aiast kinni, tõmbasin käed ruttu ära, vaatasin värviseid käsi ja ütlesin: „Oih, kas te värvite aeda või“. Täitsa blond! Teised said mu üle naerda ikka kõvasti. Tädi arvatavasti ka. Igaljuhul sain nii palju targemaks, et söögikohta läheduses pole, aga üks pood on küll, kuhu me siis tema juhatuste järgi läksimegi. Pidime rahulduma võileivaringiga, aga selleks vajalik kraam tuli alles poest osta.
Pood asus kortermaja I korruse korteris, millel vahesinad maha võetud. Kitsas ja pisike, aga kõik vajalik olemas. Siblisime lettide vahel ja ahnitsesime korvid kõike head ja paremat täis. Küll poel oli täna hea päev. Arvatavasti ega sinna palju selliseid läbisõidul inimesi satu, aga mine sa tea.
13:28 kilekotid kaupa täis, sammusime autode juurde. Parklast paistis üle suure tee ilus järvesilm. Otsustasime sinna piknikule minna. Keerasime autoninad vajalikku suunda, sõitsime mäekünkast alla ja kohe ristumisel peateega, oli lähedal ka järgmine rist, kust sai alla järve äärde keerata. Tundus, et seal oli väike rannake. Parkla, üleajavad prügikastid ja ropp peldik. Järvekallas oli aga puhas, volle plats ja puha, liivarand ja paadisild. Noh, kui merd läheduses poleks, siis ajaks isegi asja ära.
13:30-14:11 seiskasime automootorid ja ajasime kõik autodest välja. Oli kaunis ja soe suvepäev, täitsa õige korralikuks piknikuks. Laotasime väheke murusemale platsile piknikutekid maha ja katsime laua, mis sai üsnagi rikkalik. Valida sai võileibade või väikeste saiade vahel. Igaüks leidis endale miskit meelepärast. Väga mõnus lõunapaus oli, aga nüüd oli vaja edasi sõita. Õnneks polnud teelõik, mis läbida tuli pikk, vaid sõiduks kulus vaid 10 minutit ja olimegi kohal.
14:20 peatasime autod ELISTVERE LOOMAPARGI parklas. Lunastasime väravamajast 100.- eegu eest perepileti ja oligi luba parki siseneda. Viskasime kiire pilgu territooriumile, mis oli aiaga piiritletud ja jalgteederägastikuga kaetud. Valisime välja raja, mida pidi hakkasime oma ringi tegema. Kõige esimesena hakkas silma üks naljakas orav, kes mööda võrkaeda üles ja alla jooksis nii kui poolearuline. Tükk aega jälgisime, nii naljakas oli. Edasi olid puurides väikesed hirved. Mööda puuride äärset rada pidid edasi jalutades, jõudsime karu Karoliina juurde, kes laisalt aiaääres kössitas ja inimestega tõtt vaatas. Loomde aiad olid oluliselt looduslähedasemad kui Tallinna loomaaias. Polnud seda betooni ja rauda nii palju. Karu juurest edasi minnes, jõudsime ühe vana paekivist hooneni, mis oli Elistvere mõisa suur kaaristuga ait ja on pea ainsana mõisahoonetest säilinud. Selle juures olid väga toredad puuskulptuurid. Mulle eriti meeldis üks taat, kelle juures kolm tooli istumiseks. Tegime seal ühe vahva fotosessiooni. Puuskulptuure oli veelgi mööda loomaparki laiali pillutatud.
Väikestes puurides olid väikesed loomad ja linnud. Ühes puuris oli jänes, kelle kõrval muna, justkui jänes oleks selle valmis teinud.
Järgnesid kitsed ja hirved, kes suure rohu sees pikutasid või ringi luusisid. Tore oli näha loomi looduslähedastes tingimustes nagu nad ka tegelikult looduses elavad. Ehe Eestimaa loodus oma loomadega.
Ilvestel oli vist kõige metsikum territoorium. Tihe mets kõrgete puudega. Korraga üks lastest hüüdis, et seal üleval puuotsas on keegi. Kõik tõttasime vaatama. Oligi! Ilves magas kõrgel puuotsas pea rippu. Lapsed hakkasid vilistama ja näuguma. Selle peale hakkas metsakiisu kõigepealt kõrvu liigutama, siis tegi ühe silma lahti ja siis teise ja lõpus tõusis vaikselt püsti ja silmitses meid. Igavesti lahe oli teda vaadata. Sedasi pole mul veel enne õnnestunud ilvest näha.
Järgmiseks tegime tutvust põhjapõtradega. Üks oli kohe väga suurte sarvedega, aga nendega oli midagi juhtunud. Pea pealt oli kõik briljantrohelisega kokku tehtud. Ta oli oma territooriumile ühe raja sisse trampinud, mida mööda ta muudkui ringe tegi. Teine põhjapõder oli palju väiksem ja sarvedki olid väiksemad. Tema jalutas oma aias väiksemaid ringe ja kogu aeg oli mingi naksumiselaadne heli taustaks. Tutvustavast tekstist lugedes saime teada, et need on looma hüppeliigesed, mis naksuvad.
Tavaline meie metsade põder ei tahtnud ennast näidata. Magas kuskil aia taganurgas suure rohu sees. Aga ilveseid nägime veelgi, kui nende aia teiselt poolt läbi jalutasime. Üks jalutas puude all ja üks magas okste vahel.
Meie ring hakkas saama läbi. Teele jäid veel rebased, metssiga, kährikud ja piisonid. Viimaseks jätsime näriliste maja. Seal olid igasugu pisikesed loomakesed, keda võib kodudeski puurides lemmikloomana pidada. Lapsed uudistasid täitsa huviga.
Oligi väiksele loomapargile ring peale tehtud. Väikeste lastega paras jalutamine. Mulle meeldis! Loomadele olid üritatud pakkuda nii looduslähedasi tingimusi kui võimalik. Loomalikud tingimused loomadele. Paras väike territoorium, et ei jõua ära tüdida ega väsida. Kahjuks ei saanud me aga kõikidesse kohtadesse. Matkarajad olid kinni, kuna hiljuti möllanud torm oli suurt kahju teinud, siis olid õpperajad ja piknikuplatsid suletud.
Väravamajas tegime ära kohustusliku WC-ringi ja seadsime sammud üle tee asuvasse Jäätisemaailma. Seda ootasid lapsed juba ammu. Mina ootasin selle nime järgi aga hoopis miskit muud, et saab lahtist jäätist pokaalidest ja jäätisekokteili. Aga ei midagi niisugust. Palju külmakirste, kus sees palju erinevat sorti jäätiseid, justnagu poes, aga hinnad olid pea kaks korda suuremad. Vähemasti sai magusaisu rahuldatud. Istusime siis poekese ukse ees pingil ja limpsisime vahvlijäätist.
16:06 olime valmis lahkuma. Kuna magamiskohta oli veel vara otsima minna ja kaardi pealt enam-vähem koht välja ka vaadatud, siis otsustasime teha kõrvalepõike PALAMUSELE, mis sellest, et kõik väljaarvatud väikesed lapsed, olid seal käinud.
16:25–17:20 seisis auto Palamuse pastoraadi juures, mis on ehtatud peale Põhjasõda, parklas ja meie kondasime ringi radadel, kus omal ajal olid toimetanud Toots, Kiir, Arno ja Teele. Ilus on see asulake. Kirik moodustab koos kirikumõisa aida ja pastoraadiga väikese armas hoovikese. Sihvakas kirikutorn mõjub kui uhke luigekael. Külastasime Püha Bartholomeuse kirikut ka seestpoolt. Seal polnud mina varem käinud. Tookord kui me Anti ja Siretiga seal käisime, siis olid uksed kinni. „Suve“ filmist tuttav altar tuli kohe meelde. Tüüpiline tagasihoidlik kirik, Eesti kohta. Kuulus oma vanade puust freskode poolet.
Kirikuuksel seistes hakkas silma, et suur augustitorm oli ka siin korralikku hävitustööd teinud. Kiriku ümber suured puud olid kõik maha tulnud. Järgi olid vaid hiiglaslikud kännud. Need võisid olla oma 2-meetrise ümbermõõduga. Plikad olid vaid väikesed täpikesed, kui nad kännu peal seisid. Puud olid langedes kaasa võtnud ka kive kirikukatuselt ja köstri saunakatus oli koos sarikatega maha tulnud. Kurb vaatepilt!
Sammusime Kihelkonnakoolimaja poole, mis sai valmis 1874. aastal. Pilet maksis perele 40.- krooni. Lastele esimesed ruumid, kus olid välja pandud kõik, mis oli seotud Oskar Lutsu loominguga ja enne kõike „Kevade,,, „Suve“ ja „Sügisega“, polnud väga huvitav. Rohkem pinget pakkusid vana sisustusega ruumid: köstrituba, õpilaste magamistuba, õpetaja Lauri tuba ja loomulikult klassituba. Seal sai ju ka koolipingis istuda ja tahvli ees seista, õpetaja kohalt alla vaadata ja klaverit mängida. Istusime siis kõik korra koolipinki ja tegime ühe toreda pildi. Klassiruumist läkski üks uks, õpetaja Lauri tuppa. Teine tuba aga õpilaste magamistuba. Voodid sees, pesemiskoht ja lae all rippus Tootsi punane maakera. Viimane uks viis väikesesse koridori, kust sai sahvrisse ja õue. Lastel oli nendes ruumides uudistamist palju ja küsimusi tekkis ka omajagu. Järgi prooviti ka karistusmeetod herneteradel põlvitamine. Kõik ruumid olid tõesti väga ehedad ja tõetruud.
Teisele korrusele oli tehtud ka üks suur saal, mille lae alla olid tõmmatud kõiksugu huvitavad vana aja vidinad, alates potkurkelgust kuni leivalabidani välja. Seal oli ka arvuti, kus sai mingisugust viktoriini lahendada. Markkus proovis ka, aga ei tulnud suurt midagi välja.
Enne veel kui koolimajast ära läksime, astusime sisse turismiinfo punkti, kust igasugu vajaminevat infomaterjali kaasa kaarasime. Väga toredad olid seal plastikust Welcome To Estonia õlakotid, mida sai tasuta võtta. Kõigil lastel oli neid kindlasti vaja ja täiskasvanutel ka. Markkus läks veel tagasi endale ka tooma, kui nägi, et teistel on. Kõige viimasen tuli nodimiselt ära Piret, kes oli tädiga veel juttu teinud ja siis ka väikeseid kilekotte kaasa haaranud. Ise oli nii tähtis ja õnnelik, kui sealt täis kotiga meie poole sammus. Meie olime juba jõudnud jõe aarde sillale. Lapsed jooksid siia-sinna. Emme vaata seda ja issi vaata seda. Elevust kui palju partide ja vuliseva vee peale. Jalutasime siis üle pika valge silla teisele poole jõge ja jätkasime väikese jalutuskäigu „Paunvere“ vahel.
Mulle oli eelmisest korrast meelde jäänud Rehe-Möldre taluhoone ait, mis oli meie Eesti arhitektuuri jaoks väga võõras. Pigem meenutas saksa arhitektuuri oma U-kujulise põhiplaaniga. Hoone oli kahekordne ja teisel korrusel rõdu, mis moodustad galerii. Väga huvitav! Juhatasin kogu meie seltskonna nüüd sinna. Lastele pakkus aga hoopis rohkem huvi maha langenud tammeoks, kust tõrusid korjata. Kõik lippasid ringi, pikkade sangadega kotid üle õla, tähtsust täis.
Aida kõrval oli Goldbergi villa, 1920-dail ehitatud jugendlike elementidega villa. Ka see on Eesti arhitektuuris võõrkeha ja meeldis mulle oma võõrapärasuse poolest. Teadagi on mulle südamelähedane kõiksugu asjad, mis seotud Saksaga ja just sealt jõukas Goldbergide perekond pärineski.
Villa juurest mööda alleed tee poole kõndides, peeti maha üks korralik tammetõru sõda, mille üle lapsed väga elevile läksid. Keerasime suuna autode poole. Korraga olid kadunud õed Uusmaad ja kui nad tagasi tulid, siis ise nii õnnelikud, et me käisime lasteaia hoovi vaatamas. Meie möödusime samal ajal Palamuse apteegist, kus kunagi elas Oskar Luts, mille ehitas tema isa kingsepp Hindrik Luts. 1894-95 müüdi maja rikkale Goldbergile ja 1898 avati siin apteek, kus see vaatamata mitmetele omanikevahetustele tegutseb tänapäevani.
Vaatsime parte ja tutvusime vesiveskiga, mis teisel pool jõge silla ääres seisis. Veski töötab küll tänapäeval elektriga, aga 1870-dal ehitatud vesiveski sisseseade on täielikult säilinud ja hoone on erakordselt huvitav endisaegse maaolustiku mälestusmärk.
17:20 olimegi ringiga auto juures tagasi. Nüüd polnud küll enam muud teha kui et vaja oli ööbimiskoht leida. Tutkisime tähelepanelikult RMK kaarti ja asusime teele. Jass oli telefoni navigaatorist ka ühe koha leidnud ja selle järgi nüüd sõitsimegi, kuna olime oma TomTomi välja laenanud Tõnu Soobile, kes oli Saksamaale põrutanud. Meie olime sel reisil juhtauto. Kui meie sõitsime valesti, siis teised ka.
17:45 pöörasime telefoni järgi väikesele metsateele ja olimegi kohe superilusas kohas, mis meile sobis ideaalselt. Üks auto oli juba ees, aga lõkkekohti oli kaks, RMK JÕEMÕISA LÕKKEKOHT. Pikka mõtlemist polnud. Järve ääres kõrgel kaldavallil männimetsa all päikesesäras. Kõik oli puhas ja korras. Puukuur lakaga, varjualune laua ja pinkidega, grillimiskoht - suurepärane koht meie jaoks. WC tundus olevat vilauus. Kõik oli puhas, benoplastist prilllaud, paber ja turvas olemas. Parkisime autod ära ja hakkasime oma laagrit usinalt püstitama. Õhtujooksul käis veel paar autot ööbimiskohta otsimas, aga kuna teise lõkkekoha juures oli ka auto, siis nad läksid minema. Oma naabreid, kahte meest, nägime me harva. Tulid paadiga randa, mehed ja lapsed käisid paar sõna juttu ajamas ja saagi kohta pärimas. Siis läksid uuesti järvele ja tulid alles hämaras, püstitasid telgi, tegid lõket ja olid väga vaikselt.
Emmed hakkasid söögi kallal askeldama, issid läksid koos lastega kalale. Väga ilus koht oli. Meie laager oli üleval mäekünkal ja alla järve äärde läks pikk trepp. Lastele pakkus suurt lõbu seal mäest alla veepiirile joosta ja siis jälle üles tagasi. Miia sai isegi ühe toreda õhulennuga õhtu jooksul hakkama, nii et suu ja silmad olid mulda täis. Jander, Markkus ja Rain olid hakkamist täis võsas kala püüdmaa. Pärast hakkas Jander kirvega puid lõhkuma. Tuli välja küll. Suuremad poisid aitasid ka kaasa. Väikesed plikad leidsid meelelahutust värvimisest ja nii sama poiste sabas joostes. Igav polnud kellelgi. Õhtu oli ilus ja soe. Päike sillerdas järvekohal ja heitis mahedat valgust mändide alla.
Söögiks keetsime gaasipliidil kartuleid ja lõkkel grillisime vorste. Juurde tegime tomati-kurgi salatit. Kõhud olid kõigil nii tühjad, et kannatamatult oodati toidu valmimist. Mehed said kala ka, kolm tükki. Kui esimese kala pikkus oli15 cm, siis järgmine viidikas juba 10 ja veel järgmine 5 cm. Nalja kui palju. Ain arvas, et ta ei julge enam püüdma minna, mine sa tea, mis pisikese asjanduse ta sealt kätte saab. Aga ka need said teiba otsas ära grillitud.
Vahepeal püstitati üks telk ja meie otsustasime oma laste ja Markkusega minna puukuuri lakka magama. Jander ja Jandra ei tahtnud sellega küll algul leppida, sest oli ju lubatud telgis magamine. Lõpuks saime ikka nõusse ja lubasime, et homme öösel magame kindlasti telgis. Jass tegi meile voodid lakka valmis, et kui keegi tahab magama minna, siis võib seda kohe teha.
Õhtu pimenes ja jahenes. Koristasime natuke laua ja istusime lõkke juures. Lobisesime ja tundsime enda hästi hilissuvises õhtus. Mõnus ja tore õhtu oli. Lapsed väsisid ja ega täiskasvanud enam kõige erksamad polnud. Aeg oli magamiskottidesse pugeda ja järgmiseks päevaks välja puhata.
No comments:
Post a Comment