III PÄEV – 22. AUGUST 2010 – PÜHAPÄEV

8:00 oli äratus. Öösel oli vihm lakkamatult telgikatusel krabistanud ja tuul sasis puulatvades. Telgiuksest välja vaadates tervitas meid päike ja tuul kahekesi. Lapsed virgusid ka järgemööda, aga tundus, et meie telk oli kärmem tõusja.

Hakkasime vaikselt toimetama. Tee- ja kohvivesi keema, toiduasjad lauale. Ka perenaine tuli meie seltsi. Magamisasjad sai kokku pandud, ainult telgid jäid veel tuule ja päikese kätte kuivama. Istusime hommikusöögilauas ja tundsime enda mõnusalt. Kiiret polnud otseselt kusagile. Kui söök söödud ja logelemine logeletud, pakkisime oma laagri kokku ja toppisime autodesse. Enne veel kui ära sõitsime, tegi perenaine oma valdustes meile väikese ekskursiooni. Mehed polnud ju majas sees ka käinud.

10:55 läks sõit lahti. Vurisesime juba mööda tuttavat teede ALATSKIVI LOSSI juurde. Loss on ehitatud 1880-1885 ja selle eeskujuks on Briti kuninglik suveresidents Balmoral Šotimaal.

See imeilus lumivalge mõis on kui ilmutus. Palju väikeseid tornikesi ja sopikesi. Puudub Eesti mõisatele nii omane paraadtrepp vaid peasissekäik on hoopis kaetud varjualausega, millel sakiliste äärtega rõdu. Imeilus! Käisin seal oma 6 aastat tagasi ja siis oli kogu loss tellingutes. Nüüd oli vaid väike osa ja lossi ilu tuli kogu oma uhkuses ilmsiks.

Lossi esine paraadhoov oli ümarja kujuga, mis oli sissesõiduringiks lossi saabujatele. Keset ringteed oli suur muruplats. Ühelt poolt oli hoov piiratud tallidega.

Ei mäletagi, palju pilet lossi maksis, aga selle eest võisime igal pool ringi konnata, kus aga uksed lahti olid. Suures läbi kahe korruse ulatuvas hallis oli sammasrõdu ja kaks hiiglaslikku kaminat. Ausaltöelda oli see peaaegu ainuke ruum lossid, kus ka midagi vaadata oli. Suures saalis, kuhu sai otse hallist, oli restoran ja ka see oli sisustatud. Renoveerimistööd siseruumides käisid veel hoogsalt ja kõikjalt oli tunda värvilõhnu. Peamine mida lossis nägime oli ruumide paigutus. Üks salong oli veel sisustatud paari diivani, laua ja kaminaga. Seinu kattis suure sinise mustriga tapeet ja kamina kohal rippus suur peegel. Ülejäänud ruumid olid tühjad.

Käisime suure hall rõdul ja tungisime pööningule mööda väga kitsast ja pimedat treppi. Uitasime hämaral pööningul sarikate vahel. Siis lükkasime lahti ukse, et rõdule pääseda. Ikka täie raha eest tahtsime uudistada. Ring tehtud, läksime õue pilte tegema. Palusime ühel naisterahval teha meist ühe sellise pildi, kus me kõik koos pildi peal oleksime.

11:50 jätkasime oma reisi, nüüd suunaks Peipsi rannik ja seal asuvad ridakülad.

12:00 olimegi juba külas nimega KOLKJA, mis on esimene kolmest järjestikku asuvast külast. Nende küladele oli iseloomulik see, et majad asusid peamiselt kõik ühe tee ääres ja kõrvaltänavaid suurt polnud. Mõni üksik. Teine ühine joon oli see, et iga maja juures oli kas kuuri all või väravas vahvad sibulapalmikud. Mõnes kohas üksikud, mõnes kohas kohe väga palju. Sibulate müük oli siin vist üks peamisi elatusallikaid.

Mööda külateed sõites oleks justkui sattunud teise riiki. Kõik oli nii teisiti. Majade arhitektuur, värvid, aiad ja üleüldine olustik. Eluolu tundus olevat pigem vaene kui heal järjel. Väikesed puust eramajad, mida ümbritsesid plank- või lippaiad, mis ääristasid ka külatänavat. Nikerdatud räästaääred ja aknaraamid. Potipõllumajandus ja tootsipeenrad, päevalilled ja kalapaadid. Kõik see sarnanes väga küladele, mida nägin Venemaal käies. Olime küll Peipsi ääres, kuid vett ei näinud. Seda varjasid kõrged kõrkjad. Aeg-ajalt oli kõrkjatest läbi tungitud ja tehtud kitsas kanal, et paadiga kaldale pääseda. Inimesed, keda liikumas nägime, olid suuremalt jaolt pensioni ikka jõudnud. Vaatsime otsivalt ringi, et leida suitsukala, aga seda polnud kusagil. Kolkja sai korraga läbi ja kohe algas KASEPÄÄ. Midagi ei muutunud, kõik oli samasugune. Kitsas külatänav, majad ja hoovid pikki tänavaäärt. Huvitav oli!

12:12 peatasime auto, et soetada endale ka üks sibulapalmik. See tundus olevat selline suurtootjate koht, kui võrrelda ülejäänud müüjate lettide suurust. Valisime hoolikalt enda arust kõige ilusamat, kuigi need olid kõik pea-aegu ühesugused. :). Ühe hind oli 80.- krooni. Ain hakkas kauplema ja sai 75.-. Läkski õnneks!

Lõppes Kasepää ja algas VARNJA. Tee läks aina kitsamaks, kuni Varnja sadamas otsa sai. Triinu sõbrannal on mehega jaht, mida nad aegajalt seal sadamas hoiavad. Suvel teevad Peipsil lõbusõite.

See sadam oli selline väike maasse uuristatud kanali moodi asi. Igatpidi tuule eest varjul!

Mehed läksid elumaja moodi maja juurest, mis sadamakai lõpus oli, küsima suitsukala kohta. Meie kurvastuseks pidavat seda praegu saama ainult Koljast kala-restoranist. Nii siis lõppes meie kalaotsing ja tutvumine Peipsi rannikuga.

12:43 keerasime autonina sisemaale tagasi. Tahtsime enne veel kui koju põrutasime, läbi käia PÕLTSAMAA LOSSIST. Põltsamaa Ordulinnus rajati Liivimaa Ordu poolt 1272. ruudukujulise kolme väravaga kastellina, mille müürikõrgus oli 3 m. Erinevatel aegadel müüri kõrgendati ja 15. Saj. saavutas see praeguse kõrguse, mis on 11 m. 14. sajandil ehitati konvendihoone. Nii täiendati linnust küll tornide, vallikraavide ja muude rajatiste ja ehitustega, olles 16. sajandil Liivimaa hertsogi Magnuse residentsiks. 17. sajandil algas suur konvendihoone renoveerimine, mil ehitati välja III korrus ja lisati IV korrus. Linnuse eeshoov muudeti majandusõueks ja vahehoov ehitati ümber kirikuks. Paraku hävis tookord ehitatu Põhjasõjas. Sajandi lõpupoole sai loss Eesti kauneima rokokoostiilis sisekujunduse, mis hävis kahjuks II maailmasõjas.

13:57 olimegi sihtpunktis kohal. Parkisime auto väiksele parkimisplatsile lossivärava läheduses ja alustasime viimast plaanilist avastusretke. Kõrge müür, milles üks avaus, mille kohal vapp. Läksime väravatest läbi ja sattusime nelinurksele sisehoovile. Paremat kätt oli müüri äärde tehtud vabaõhulava, kuhu Miia ja Jandra kohe jooksuga turnima läksid. Siis oli kohe samas seinas ka kirik.

Kirikust edasi konvendihoone hallid müürid tühjade aknaaukudega. Värava vastasmüüri moodustas täies ulatuses kohati kahe, kohati kolmekorruseline punase kivikatusega hoone. Seal asusid vist poekesed ja klaasikoda ja kunstigalerii või midagi sarnast, ma päris kindel pole, sest me sees ei käinud. Selle maja ees oli ümmargune haljasala lipuvardaga. Kolmanda müüri äärde oli ehitatud veel üks maja, kus asus muuseum. Seda me otsustasime küll külastada. Pilet maksis 15.- krooni. See oli tüüpiline ajaloo-/koduloomuuseum.

All keldris oli aga hoopis Põltsamaa veinitehase pood/baar/muuseum. See oli küll tore. Nostalgia ja äratundmine. „Kosmose“ moosi tuub ja Põltsamaa džemmi tuub, küll neid sai omal ajal koolist tulles tühjaks imetud. Eriti meeldis mulle see „Kosmos“. Praegugi oleks hea meelega ühe tühjaks pigistanud. Veel oli seal igasugu tooteid alates ketšupitest kuni veinideni välja. Piret ostis isegi ühe veini koju kaasa.

14:44 olime valmis lahkuma. Miia ja Jandra olid endale vahtrapuu alt lisaninad kaasa võtnud ja nüüd olid väga uhked oma pikkade uute ninade üle. Mis siis nüüd muud edasi kui et otsida koht, kus lõunast süüa. Kuna linna me ei tundnud, siis sõitsime pea-aegu huupi. Jass oli giidiks ja arvas, et Põltsamaa Roosiaia aiataga on tore koht. Seadsime siis endid sisse Roosiaia parkla ääres muruplatsil ja pidasime piknikku. Ilm oli terve päeva olnud selline vahelduv. Vahepeal oleks tahtnud pusa seljast ära võtta, kui päike paistis, aga siis tuli pilv ja tuul ja vajadus ka pikkade varrukate järele. Väga heitlik ilm.

Ajasime autod natuke ette, et mitte kõigile kohe otse vaadata. Katsime murule laua ja sõime kõhud täis. Ikka võileibu ja ka väikseid saiu oli veel järgi.

15:23 olid asjad juba autosse pakitud ja hakkasime taas sõitma, nüüd juba otse kodu poole. Kuna aega veel õhtuni oli, siis keerasime alla ristist, kust näitas silt KILPLALA TEEMAPARKI. Olin sellest televiisorist kuulnud, kui see aastaid tagasi avati. Siis tundus, et tore koht. Kilplala lugusid kes meist ei teaks.

16:00 läksime tutvuma Kilplalaga. Miia oli autosse magama jäänud ja tädi Piret jäi valvesse. Ette rutates olgu öeldud, et igav koht oli. Eraldi selle peale aega planeerida küll pole tarvis. Kui juhtub aega üle jääma, siis võib sisse põigata, aga muidu – igav.

Aga siiski, mis seal siis näha oli. Kõigepealt hakkas silma ilma akendeta palkidest nelinurkne maja, millel ainult ukseauk ühes seinas. See oli Nõukoda. Sealt ostsime pileti, mis maksis 10.- krooni inimese kohta. Kilplaseproua hakkas kohe leti taga igasugu Kilplaste leiutisi näitama ja nende kohta rääkima. See oli nagu Kilplaste pood. Täitsa toredaid asju oleks sealt osta saanud. Proua Kilplane juhatas meid II korrusele, kus kõik neli seina olid täis A4 suuruses paberilehti ja igalühel peal mingi leiutis. Seal oli naljakaid, rohkem ja vähem naljakaid. Üks leiutis oli ka valmis kujul keset tuba. See oli pissipotiga kiiktool. Lapsed ja issi Jass proovisid seal peal istuda ka, aga pissimise jätsid siiski tegemata :).

Edasi läksime õue. Nõukoja ees oli munagolfi väljak, kus munakujulist kivi tuli kepiga ajad puust kilplase suhu. Poisid katsetasid sedagi. Läbi suurte ponnistuste õnnestus muna õigesse kohta ajada. Veel saime näha tuulelipp eeslit, mille järgi tuule suunda määrata. Noh, sinna poole kuhu saba on, siis vastassuunast on tuul. Siis tegime Kilplaste plakati juures pilti, nii et enda näo said panna ühe selli keha otsa ja üks lädri külakiik oli veel seal ja mingi Kilplaste kurikamäng ka. Kõik, rohkem polnud midagi vaadata.

Unustasin siiski väljanägemiselt kõige toredama asja – WC. See oli kahekorruseline nelja ukse ja suure paraadtrepiga, mis viis II korruse boksidesse kollane majake. See oli tõesti lahe. Just selle ees seisid ka meie autod.

Nüüd oli küll kõik vaadatud selle reisikese jaoks. Jäi veel vaid kodutee.

16:44 algaski sõit Orgu, mis kulges viperusteta ja reis oligi selleks korraks läbi! Järgmisel aastal plaanime minna Nõiariiki ja Pokumaale. Eks näis, kas mõte teoks ka saab!

Järgmise korrani!

II PÄEV – 21. AUGUST 2010 – LAUPÄEV

8:15 ärkasime meie, pööningu elanikud, täitsa ilma kellata. Piilusine lakaluugist välja, ilm oli läinud oluliselt kehvemaks kui eile. Päike oli pilve taga, puhus jahe tuul, selline sügisene ilm oli. See kurvastas mind, sest tänased plaanid olid meil ju ilusa ilma omad. Lootus oli veel, et selle aja jooksul, kui me toimetame ehk ilm läheb natuke paremuse poole.

Teised hakkasid ka vaikselt telgis krabistama ja ninasid välja pistma. Aeg oli ärgata ja toimetama hakata. Panime kohvi- ja teevee tulele, samal ajal valmistasime hommikusööki ette. Mehed koristasid magamisasemeid ja panid telgi kokku. Suur sobramine käis riietekottides, sest tegelikult oli päris keeruline tänasele ilmale sobivaid riideid selga leida.

Teevett plasttopsidesse kallates, võtsid need hoopis teise kuju kui algul. See pakkus huvitavat vaatepilti. Sõime rahulikult kõhud täis, pakkisime asjad ja lapsed autosse ning jätkasime oma reisi.

10:37 näitasime oma vahvale ööbimiskohale tagatulesid.

10:55 tegime plaanivälise peatuse kõrge torniga MAARJA-MAGDALEENA KIRIKU juures, mis oli Teeliste kirikute nimekirjas ja kirja järgi pidavat lahti olema. Reisijuhi raamatu järgi oli see ka vaatamist vääriv keskajal ehitatud kirik. Ronisime siis kõik välja ja läksime uudistama, aga kahjuks oli ka see kirik kinni. Mitte ei saa aru, miks siis brožüürides, uutes kusjuures, valeinfot jagatakse. Jama värk! Vaatasime siis väljast ja läksime autosse tagasi.

11:10 parkisime auto juba VUDILA ette platsile, mille keskel kõrgus puust vaatetorn. Pilet Vudilasse maksis lapsele 150.- eeku ja täiskasvanule 100.- eeku. Miia Maria õnnestus meil mõõta allameetri tüdrukuks, siis tema sai tasuta. Küsisin, et ehk saavad lasteta saatjad tasuta, kelle all mõtlesin Piretit ja Aini, aga ei saanud ja siis pärast itsistasin ise, et tegelt neil oli ju laps ka, Rain.

Käisin lastele autost paremaid jalanõusid toomas, et ei peaks tosse kogu aeg jalga panema ja ära võtma. Noh ja siis, kui tagasi tulin, keda ma esimestena atraktsioonidele hullamas nägin, olid issid. Proovisid köielkõndi, lasid batuudimajast alla ja hüppasid batuudil. Endal nii lõbus!

Hakkasime siis kuskilt ehk kõige algusest pihta. Suured poisid kadusid omaette ja pärast tuli välja, et nad olid suurte ATV-dega sõitmas käinud. Ilm polnud eriti paremaks läinud, oli jahe, aga kui keksida, siis hakkas soe ja oleks tahtnud seljast pusad ära võtta, sest vahel piilus ka päike pilve tagant. Keeruline ilm. Väiksed lapsed panid kohe jooksuga batuudimajja ja lasid liugu. Meie tegime suurtega ühe vahva hüppetuuri sellel mägibatuudil. Päris lahe oli. Ma pole siiani veel kordagi isegi mitte tavalisel batuudil hüppamas käinud. See meeldis mulle aga küll. Ikka kõrgemale ja kõrgemale. Lahe! Siis proovisin veel ära Skyjumpi. See oli ka väga kift. Ainult et need rakmed, mis ümber olid, hakkasid haiget tegema. Ühe saltoga sain ka hakkama. Uskumatult raske oli seda sooritada. Lapsed selle vastu algul huvi ei tundnud ja paterdasid mööda, sest ees olid hoopis värvilisemad ja põnevamad atraktsioonid. Täispuhutud liumäed, need pakkusid palju kilkeid ja naeru. Üks väga hea asi seal pargis oli see, et inimesi oli nii vähe. Järjekordades ei pidanud kuskil seisma. Kohe kui tuli tuju, siis said minna. Pärast poole oli Skyjump ainuke koht kuhu saba tekkis. Me olime pea-aegu esimesed, kes üldse Vudilasse tulid.

Nüüd olid kadunud mehed. Ümber nurga minnes, mida me nägime, kas ämblikmeest ronimistorni otsas – Jass ja Ain. Ja mina veel üritasin „lasteta saatjaid“ tasuta sisse saada :). Käsin minagi proovimas. Muidu polnud viga, aga varvastel hakkas nendes köites valus. See oli selline köiest aasadega ronimistorn. Jander ja Jandra eriti kõrgele ei jõudnud, aga punnitasid mis jalkasid. Markkus ja Rain said tipu kätte. Suurte inimestel lõbu kui palju.

Tänase jaheda ilma tõttu jäi lastel saamata luba minna veega atraktsioonidele. Liumäed, mis lõppesid basseinis ja veejalgpalli plats ja veel paar basseinidega värvikirevat peebutist. Õnneks nad väga ei norinud ka. Said ilusti aru, miks sinna ei lubata.

Edasi leidsime üles ATV raja, mis oli sisehallis ja lastele. ATV-d olid sama suured kui meil kodus. Jander ja Jandra olid kohe mõlemad hakkamas. Lahe oli vaadata, kuidas noormees neid instrueeris: „Siin on pidur, siin on gaas jne“. Jander kuulas rahulikult ja noogutas, ei kippunud targutama, et ma tean küll, vaid kuulas ilusti ära. Jandra sama moodi. Ja siis läks ralliks. Lasid ikka mõnuga seal kiiremaid ringe. Jandral olid need muidugi väheke aeglasemad kui vennal, aga hätta ta ei jäänud.

Nüüd elektriautod, mille avalöögi tegid Jander ja Jandra ja siis kogus julgust Miia, kes Jandra kõrvale läks. Algul sõitis Jandra, siis natukese aja pärast julges ka tema proovida. Neiukene, kes seal autode juures abiks oli, jooksis algul tükk aega kaas ja roolis Miia eest, aga lõpuks tuli Miial juba ka välja. Õppis väga kiiresti.

Järgmiseks läksime Kaiavere järve äärde, mis oli üheks Vudila territooriumi piiriks. Pidasime pikka aega aru, mis teeme, kas laenutada vesivelod või mitte. Lõpuks oli otsus tehtud, et lähme järvele tuuritama. Võtsime 3 velo ja 1 paadi. Viljandi paadimeheks sai Ain. Velod said komplekteeritud järgmiselt. Poiste velo: Rain, Markkus ja Jander. Tüdrukute velo: Piret, Triin ja Miia. Segavelo: Tiina, Jandra ja Jass. Tüdrukud ei saanud mitte kohe sadamast välja, aga kui tehnika selgeks said, siis uhasid mööda vett küll. Jalad väsisid väntamisest päris kiiresti ära. Tuuritasime veepeal ringi ja pool tundi saigi läbi. Väntasime sadamasse tagasi. Liina helistas, et nad on Johannaga ka Vudilasse jõudnud. Olime eile telefonitsi rääkinud, et me Vudilasse läheme ja kuna nad olid parasjagu Võhmas ämma-äia juures, siis otsustasid meiega ühineda. Saimegi paadisilla juures kokku, kuhu oli vahepeal ilmunud kloun, kes lastele õhupalli-loomi tegema hakkas. Istus kännul ja lobises lastega. Tegi trikke, õpetas šonglöörimist ja rääkis naljalugusid. Jander proovis ka šonglöörida ja aitas pumbaga õhupalle täis pumbata. Iga laps sai endale soovitud loomakese. Jander sai lausa kaks mõõka, ühe kõvera ja teise sirge. Klouniga koos tuli ka näomaalinguid tegev tädi. Jandra lasi endale joonistada põsele roosi ja Miia ka.

Taevasse olid kogunenud ähvardavad vihmapilved. Lapsed tahtsid Skyjumpi teha ja läksin nendega vaatama, kas saab. Jõudsime just selleks hetkeks, kui vihma sadama hakkas ja kõik aparaadid kinni kaeti. Läksime siis jooksuga siseruumide poole, kus oli suur söögikoht. Enne veel aga oli vaja liumäest alla lasta ja siis olid püksid täiesti märjad ja mustad. Suur söögisaal oli sisustatud robustse puumööbliga. Suured lauad ja pingid. Ruumi oli piisavalt, et kõik ära mahuksid. Tellisime lõunasöögi. Mina pingutasin enda omaga küll veidi üle, praad ja magustoit. Viimane küll enam hästi sisse ei mahtunud. Aga muidu olid maitsvad. Lastele läks eranditult friikad viineritega. Need olid ka ikka suured portsud, nii et me saime Jassiga veel laste portsudest ka täiendust. Kui väiksematel lastel kõhud täis, leidsid nad endale tegevust lastenurgast joonistamisest.

Kuna Jander ja Jandra olid end viimase liuga märjaks ja mustaks teinud, siis oli meil Jassiga vaja autosse kaevuda, et kuivi ja puhtaid riideid kätte saada, mis polnud sugugi kerge protseduur, kuna kohvrid olid kogu kupatuse all. Kui tagasi söögisaali jõudsime, siis oli seltskond hakanud laiali valguma. Enamus oli suundunud teisele korrusele mängutuppa, kuhu sai õuest mööda treppi. Lastel kuivad riided seljas, läksime meiegi sinna.

Kõigepealt tuli vastu suur rida jalanõusid, mis olid ukse taha jäetud. Tegime seda meiegi ja astusime uksest sisse vaibale. Kogu suur ruum oli kaetud vaipkattega. See tegi kohe hubasemaks ja mõnusamaks. Triin oli ennast külili visanud diivanile, Piret pani laua ääres puzzlesid kokku, Liina ja Johanna mängisid minigolfi, Miia rippus pea-alaspidi rippuvate rõngaste otsas, suured poisid mängisid suure palliga ja sooritasid hüppeid üle torni, Jandra ja Jander hakkasid laua-jalgpalli mängima. Kõigil oli tegevust. Katsetasime naljakaid rattaid, millel väntasid polnud ja mängisime käpiknukuga. Seal polnud mitte midagi nii erilist, aga meelepärase tegevuse leidis endale igaüks. Keegi ei kurtnud igavuse üle ega avaldanud soovi ära minna. Siiski hakkasime tasapisi otsi kokku tõmbama. Vihm oli ka järgi jäänud ja oli paras aeg auto poole liikuma hakata. Möödudes Skyjumpist avaldasid lapsed uuesti soovi hüppama minna. Paraku polnud ilm nende poolt. Hakkas jälle tibutama ja aparaadid pandi kokku. Pead norgus olid lapsed nõus lahkuma. Jõudsime auto juurde kui vihm lakkas. Posid kohe vaatama, et äkki nüüd saab hüpata ja nende rõõmuks pandigi atraktsioon uuesti töökorda. Jooksime siis tulistvalu uuesti Vudila territooriumile. Rain, Markkus, Jander, Jandra ja mina. Kõik said hüpatud. Jandra sai tegelikult enne ka juba ühe korra hüpata, millalgi alguses, kui me Vudilasse jõudsime. Ta on nii kerge ja ei jaksa end korralikult ära tõugata, siis ta jäi sinna maa ja taeva vahele kõlkuma. Jander võttis ka oma julguse kokku ja käis ära. Kõigil oli süda rahul, et said ära käia.

16:00 istusime autodesse ja keerasime autoninad idasse. Plaanisime enne ööbimiskohta minemist läbi käia Alatskivi lossist. Pool tundi sõitu ja olimegi kohal.

16:30 keerasime ALATSKIVI LOSSI juurde parklasse. Parkla oli täis valgete lintidega autosid. Tekkis kahtlus, et me ei pruugi täna üldse lossi pääsedagi. Siiski läksime asja uurima ja uksel said meie kahtlused kinnitust. Lossis toimusid pulmad ja kogu hoone oli turistidele suletud. Heitsime siis pilgu korraks fassaadile ja lonkisime autode juurde tagasi.

16:45 lahkusime lossi juurest, et homme tagasi tulla. Tegime kohe Alatskivi alevikus poepeatuse, sest õhtusöögiks oli vaja süüa osta ja külakosti ka pererahvale, kes meid oma hoovi peale oli lubanud.

Poest Tõruvere poole sõites sai juhtrolli enda kätte Ain. Nad olid tulles juba õigele talule silma peale pannud, kuhu me teel olime. Enne veel aga tegime väikese peatuse KALEVIPOJA SÄNGI juures, millest mööda sõitsime. Vihma tibutas, aga see ei takistanud künka otsa ronimist. Teepealt oli näha tõesti voodi kujuline kõrgendik, kuhu viis puust trepp. See oli vihmast libe, aga üles sängi ronisid kõik, kus oli suur külakiik. Kahjuks sellega kiikuda ei saanud, kuna seegi oli läbimärg. Muud seal teha polnudki, vaatasime ära ja sõitsime edasi.

17:25 olimegi kohal oma ööbimiskohas, Tõruvere külas Triinu sõbranna Pireti juures. Vihma tibas ja väravas võtsid meid vastu kaks toredat ja sõbralikku koera Helga ja Pruun. Kuigi tõsi ta on, ega ma enne tahtnud autost välja minna, kui perenaine ka välja tuli, et mine sa tea võõraid koeri. Hiljem selgus, et nad olid väga sõbralikud sellid.

Piret võttis meid lahkelt vastu. Päike piilus korra pilve tagant ja muutis laagripüstitamise lõbusamaks. Lõime siis vana talumaja hoovile oma killavoori laiali. Mehed ja poisid sättisid telke üles ja tegid voodeid. Panime üles oma gaasipliidi ja hakkasime süüa vaaritama. Käisin toas nõusid pesemas, sest meil oli mõni asjake eelmisest õhtust ja hommikust pesemata jäänud. Panin tuppa laadima ka kogu oma tehnika tagavara: videokaamera, fotokaaku ja telefoni. Kõik olid korraga tühjaks saanud. Õhtusöögiks keetsime makarone ja sisse praadisime vorstitükke ja tomati-kurgi-hapukoore salat. Mehed kibelesid juba kalale minna, sest Kuningjärv oli läheduses. Siiski seni nad kannatasid, et sooja õhtusöögi sõid enne ära kui läksid. Lapsed võeti ka kõik kaasa. Jäime naistega omapäi. Piret tutvustas meile oma maja. See oli väga maitsekalt renoveeritud. Palju antiiki ja huvitavalt lahendatud ruumide detaile. Mulle väga meeldis. Kui õue laua ümber istuma läksime, tuli ka peremees ka meie seltsi. Näksisime snäkke, jõime veini ja lobisesime. Hakkas hämarduma ja aina rohkem vihma sadama. Kalamehed tulid ka tagasi oma tagasihoidliku saagi ja elamustega. Saak oli suurem kui eelmisel õhtul nii arvuliselt kui ka suuruselt. Need olid juba kalade moodi. Ise nad olid nii rahul ja vihmast märjad ka. Inspektorid olid neid jälginud ja vestlema tulnud. Põnevust kui palju.

Pimeduse hakul olime hakanud gaasipliidil vabaõhuköögis pealampideatud pannkooke küpsetama. Kui taigna tegemise ajal oli vaid väga kerge tiba tulnud, siis hiljem sadas juba päris kõvasti ja praadida sellises sajus oli päris põnev. Vihmapiisad hüppasid pannil edasi tagasi ja rasvaga segunedes pritsisid tuld ja tõrva, aga pannkoogid tulid maitsvad. Kalamehed olid näljased kui tulid. Ainus viga oli see, et istumiskohad olid märjaks saanud. Kuna neil olid vihmariided seljas, siis see polnud ka suureks takistuseks.

Üheks väga toredaks kohaks selles vihmases õhtus oli suure kuuse alla asuv kuivkäima, kus sees põlesid küünlad. Igavesti tore kohake. Imelik küll öelda, aga sellest kuivkäimlast õhkus romantikat.

Pannkoogid söödud, hakkasime magama sättima, sest tegelikult olid kõik kohad juba väga märjad ja tuul tõusis, mis tegi olemise veel külmemaks ja ebamugavamaks. Hakkasin lapsi telki saatma. Telgikoridoris tuli kõik märjad riided seljast ära võtta, et mitte magamisriideid märjaks teha. Kõik käis ükshaaval, aga lõpuks olime kõik mõnusalt telgis soojades magamiskottides ja unelaulu laulsid tuul ja vihma kahekesi.

I PÄEV – 20. AUGUST 2010 – REEDE

8:15 oli minu ja laste äratus. Teised olid vist juba ammu üleval olnud ja toimetasid all köögis agaralt. Hommikupuder ja kohv olid valmis, toiduasjad reisiks ka olemas. Põllul käidud, kartul-porgand kottides valmis. Porgand juba puhastatud ja tükeldatud ka.

Sõime siis viimaste tõusjatega kõhud täis ja hakkasime riburadapidi lapsi hambaid pesema saatma. Käis kibekiire askeldamine, kuni kõik reisiks valmis olid. Jäi veel vaid reisijad autodesse paigutada.

I auto, meie Ford – juht Jass, kaardilugeja Tiina ja reisijad Jander-Eric, Jandra-Lisett, Markkus.

II auto, Triinu Mazda – juht Ain ja reisijad Miia Maria, Rain, Triin ja Piret.

10:00 sõitsime Orust koduhoovist välja. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline.

11:00-11:15 tegime oma esimese plaanilise peatuse, mis läks kahjuks vett vedama. Nimelt tahtsime külastada IMAVERE PIIMAMUUSEUMIT. Parkisime autod parklasse ja sammusime uljalt ukse poole, mis olid suletud. Ühtegi silti väljas polnud. Maja ümber olid küll tellingud, aga minu loogika ütleb, et kui muuseum on remondi tõttu suletud, siis on ikka selle kohta ka kuskil vastav teade. Aga ei midagi.

Et mitte kohe edasi põrutada, siis tegime väikese jalutuskäigu muuseumi territooriumil. Seal oli üks tore aed, mis oli täis joonistatud kogu lugu algusest lõpuni, kust piim tuleb ja kuidas see pakki jõuab ja siis poodi viiakse. Väga vahvad lastepärased värvilised pildid, kuigi ega väga kaua sellele tähelepanu jätkunud. Palju põnevam oli piimapukkide otsa ronida ja sealt alla hüpata. Lastele jäi meelde salvkaev, mis oli tegelikult vaid salvkaevu pealmine osa muru peal. Aga sinna sisse oli ju nii lahe peitu ronida.

Mööda niidetud rada jõudsime üle heinamaa paistvale kiigeplatsile. Eriti värske see suur külakiik just välja ei näinud. Kõikus ja ragises mis kole. Suured poisid tegid paraja hoo. Pärast läksid ka väikesed kiigele. Jander-Ericule puges selline jänes põue, et ta muud teha ei saanud, kui hoidis aga postist kramplikult kinni ja karjus, et ärge tehke rohkem, ärge tehke nii suurt hoogu, laske mind maha. Hoogu polnudki pea-aegu. Jass tasakesi lükkas. Jandra-Lisett õhutas takka, et tee veel, tee veel.

Heinamaal oli veel üks igavesti suur rauast asjandus, aga täpselt me teada ei saanudki, mis asi see seal oli. Seisime ja vaatasime, lugesime venekeelseid silte ja igaüks tegi pakkumis, mis see tema arvates oli, aga täpset vastust me välja ei mõelnudki. Üks pakkumistest laste poolt oli, et UFO, aga täiskasvanute oma, et koorelahutaja, millesse Jass takkajärgi väga ei uskunud. Teadmatuses istusime autodesse ja sõitsime edasi.

12:00-12:33 peatusime taas. Olime sellises kohas nagu PUURMANNI, kus raamatu järgi asus huvitav mõisahoone, mis ehitatud 1877-1881 ja praegu asub seal Puurmanni Gümnaasium. Jätsime autod teeäärsesse parklasse ja läksime jalutuskäigule. Uhketest väravatest sisenesime mõisaparki, kus allee lõpus paistis valge härrastemaja. Jalutasime mööda jalgrada päikse eest varju pakkuvate puude all mõisa poole, mis puude vahelt aegajalt vilkus. Meie kurvastuseks oli kogu hoone tellingutes. Võimas trepp viis peaukseni ja torn, mis majanurgas ilutses, pidavat olema oma veerandsada meetrit kõrge. Tundus, et see on väga ilus ehitis ja töömehed askeldasid väga agaralt, mis sellest et meil oli Eesti Vabariigi taassünni puhul suur püha. Igaljuhul jättis see tellingutes hoone sellise mulje, et tahaks seda tulevikus veel näha, kui tellingud maha võetud.

Seadsime siis sammud paisjärve poole, mööda mille kallast lookles väike jalgrada. Kogu mõisa park on rajatu Pedja jõe lammile. Vaatsime parte ja korjasime tammetõrusid, tegime pilte ja jõudsime välja sillani, mis üle paisjärve viis. Silla all oli väike tehislik kosk, mis oma kohinaga kõrva kosutas. Teritasime pilku, et vees kalu näha. Meestel ju õnged kaasas, et oma hobiga võimalusel tegeleda. No jah, ega seal ju seda teha saanud, aga huvitav oli ikkagi.

Tagasiteel korjasime veel suuri tammetõrusid, lapsed said oma isu täis joosta, et siis uuesti rahulikult end autos sisse sättida.

12:33-12:45 järgmise väikese peatuse tegime kõige ilusama kiriku juures, mida ma Eestimaal näinud olen. See oli kui õhkõrn läbipaistev pitsiline, 12 noolja ehistorniga ja sihvaka peatorniga kaunitar. Tulin autost välja ja kui end ümber pöörasin, siis seisis mu simade ees selline iludus ja ma justkui vaatasin sellest läbi. Imekaunis. See oli KURSI MAARJA-ELIISABETI KIRIK. Kirik on ehitatud 1648 ja on üks stiilseimaid neo-gooti ehitisi. Ehistornid pidavat tähistama sümboolselt Kristuse 12 apostlit.

Me ei suutnud vastu panna ja läksime kirikule lähemale. Uksed olid kinni ja rohi ümber kiriku niitmata, aga see ei takistanud meid. Kiikasime sisse madalal asuvatest kirikuakendest. Paistis, et seal on äsja toimunud pulmad või midagi taolist. Kirik oli seest kaunistatud valgete lilledega ja kased närtsisid altari kõrval. Sinna oleks tahtnud sisse astuda, aga pidime rahulduma sellega, mis aknast paistis. Isegi lapsed oli põnevil ja nõudsid, et neid ka tõstetaks nii kõrgele, et nad sisse näeksid. Jandra oli millegi pärast väga õnnestu, et sisse ei saanud.

Nüüd hakkas kell saama nii palju, et lõunat oleks vaja olnud süüa. Olime jõudnud sellisesse asustatud punkti nagu Tabivere. Kaardi järgi suht suure täpiga tähistatud, et ehk on siin ka mõni söögikoht. Seisime keset ristmikku ja ei osanud kuhugi minna. Ühtegi viita polnud. Hüppasin siis mina autost välja, sest üks tädi värvis aeda. Tundus nagu hea mõte tema käest küsida väheke juhatust. Noh ja siis sai nalja. Läksin mina aeda värviva tädi juurde, võtsin aiast kinni, tõmbasin käed ruttu ära, vaatasin värviseid käsi ja ütlesin: „Oih, kas te värvite aeda või“. Täitsa blond! Teised said mu üle naerda ikka kõvasti. Tädi arvatavasti ka. Igaljuhul sain nii palju targemaks, et söögikohta läheduses pole, aga üks pood on küll, kuhu me siis tema juhatuste järgi läksimegi. Pidime rahulduma võileivaringiga, aga selleks vajalik kraam tuli alles poest osta.

Pood asus kortermaja I korruse korteris, millel vahesinad maha võetud. Kitsas ja pisike, aga kõik vajalik olemas. Siblisime lettide vahel ja ahnitsesime korvid kõike head ja paremat täis. Küll poel oli täna hea päev. Arvatavasti ega sinna palju selliseid läbisõidul inimesi satu, aga mine sa tea.

13:28 kilekotid kaupa täis, sammusime autode juurde. Parklast paistis üle suure tee ilus järvesilm. Otsustasime sinna piknikule minna. Keerasime autoninad vajalikku suunda, sõitsime mäekünkast alla ja kohe ristumisel peateega, oli lähedal ka järgmine rist, kust sai alla järve äärde keerata. Tundus, et seal oli väike rannake. Parkla, üleajavad prügikastid ja ropp peldik. Järvekallas oli aga puhas, volle plats ja puha, liivarand ja paadisild. Noh, kui merd läheduses poleks, siis ajaks isegi asja ära.

13:30-14:11 seiskasime automootorid ja ajasime kõik autodest välja. Oli kaunis ja soe suvepäev, täitsa õige korralikuks piknikuks. Laotasime väheke murusemale platsile piknikutekid maha ja katsime laua, mis sai üsnagi rikkalik. Valida sai võileibade või väikeste saiade vahel. Igaüks leidis endale miskit meelepärast. Väga mõnus lõunapaus oli, aga nüüd oli vaja edasi sõita. Õnneks polnud teelõik, mis läbida tuli pikk, vaid sõiduks kulus vaid 10 minutit ja olimegi kohal.

14:20 peatasime autod ELISTVERE LOOMAPARGI parklas. Lunastasime väravamajast 100.- eegu eest perepileti ja oligi luba parki siseneda. Viskasime kiire pilgu territooriumile, mis oli aiaga piiritletud ja jalgteederägastikuga kaetud. Valisime välja raja, mida pidi hakkasime oma ringi tegema. Kõige esimesena hakkas silma üks naljakas orav, kes mööda võrkaeda üles ja alla jooksis nii kui poolearuline. Tükk aega jälgisime, nii naljakas oli. Edasi olid puurides väikesed hirved. Mööda puuride äärset rada pidid edasi jalutades, jõudsime karu Karoliina juurde, kes laisalt aiaääres kössitas ja inimestega tõtt vaatas. Loomde aiad olid oluliselt looduslähedasemad kui Tallinna loomaaias. Polnud seda betooni ja rauda nii palju. Karu juurest edasi minnes, jõudsime ühe vana paekivist hooneni, mis oli Elistvere mõisa suur kaaristuga ait ja on pea ainsana mõisahoonetest säilinud. Selle juures olid väga toredad puuskulptuurid. Mulle eriti meeldis üks taat, kelle juures kolm tooli istumiseks. Tegime seal ühe vahva fotosessiooni. Puuskulptuure oli veelgi mööda loomaparki laiali pillutatud.

Väikestes puurides olid väikesed loomad ja linnud. Ühes puuris oli jänes, kelle kõrval muna, justkui jänes oleks selle valmis teinud.

Järgnesid kitsed ja hirved, kes suure rohu sees pikutasid või ringi luusisid. Tore oli näha loomi looduslähedastes tingimustes nagu nad ka tegelikult looduses elavad. Ehe Eestimaa loodus oma loomadega.

Ilvestel oli vist kõige metsikum territoorium. Tihe mets kõrgete puudega. Korraga üks lastest hüüdis, et seal üleval puuotsas on keegi. Kõik tõttasime vaatama. Oligi! Ilves magas kõrgel puuotsas pea rippu. Lapsed hakkasid vilistama ja näuguma. Selle peale hakkas metsakiisu kõigepealt kõrvu liigutama, siis tegi ühe silma lahti ja siis teise ja lõpus tõusis vaikselt püsti ja silmitses meid. Igavesti lahe oli teda vaadata. Sedasi pole mul veel enne õnnestunud ilvest näha.

Järgmiseks tegime tutvust põhjapõtradega. Üks oli kohe väga suurte sarvedega, aga nendega oli midagi juhtunud. Pea pealt oli kõik briljantrohelisega kokku tehtud. Ta oli oma territooriumile ühe raja sisse trampinud, mida mööda ta muudkui ringe tegi. Teine põhjapõder oli palju väiksem ja sarvedki olid väiksemad. Tema jalutas oma aias väiksemaid ringe ja kogu aeg oli mingi naksumiselaadne heli taustaks. Tutvustavast tekstist lugedes saime teada, et need on looma hüppeliigesed, mis naksuvad.

Tavaline meie metsade põder ei tahtnud ennast näidata. Magas kuskil aia taganurgas suure rohu sees. Aga ilveseid nägime veelgi, kui nende aia teiselt poolt läbi jalutasime. Üks jalutas puude all ja üks magas okste vahel.

Meie ring hakkas saama läbi. Teele jäid veel rebased, metssiga, kährikud ja piisonid. Viimaseks jätsime näriliste maja. Seal olid igasugu pisikesed loomakesed, keda võib kodudeski puurides lemmikloomana pidada. Lapsed uudistasid täitsa huviga.

Oligi väiksele loomapargile ring peale tehtud. Väikeste lastega paras jalutamine. Mulle meeldis! Loomadele olid üritatud pakkuda nii looduslähedasi tingimusi kui võimalik. Loomalikud tingimused loomadele. Paras väike territoorium, et ei jõua ära tüdida ega väsida. Kahjuks ei saanud me aga kõikidesse kohtadesse. Matkarajad olid kinni, kuna hiljuti möllanud torm oli suurt kahju teinud, siis olid õpperajad ja piknikuplatsid suletud.

Väravamajas tegime ära kohustusliku WC-ringi ja seadsime sammud üle tee asuvasse Jäätisemaailma. Seda ootasid lapsed juba ammu. Mina ootasin selle nime järgi aga hoopis miskit muud, et saab lahtist jäätist pokaalidest ja jäätisekokteili. Aga ei midagi niisugust. Palju külmakirste, kus sees palju erinevat sorti jäätiseid, justnagu poes, aga hinnad olid pea kaks korda suuremad. Vähemasti sai magusaisu rahuldatud. Istusime siis poekese ukse ees pingil ja limpsisime vahvlijäätist.

16:06 olime valmis lahkuma. Kuna magamiskohta oli veel vara otsima minna ja kaardi pealt enam-vähem koht välja ka vaadatud, siis otsustasime teha kõrvalepõike PALAMUSELE, mis sellest, et kõik väljaarvatud väikesed lapsed, olid seal käinud.

16:25–17:20 seisis auto Palamuse pastoraadi juures, mis on ehtatud peale Põhjasõda, parklas ja meie kondasime ringi radadel, kus omal ajal olid toimetanud Toots, Kiir, Arno ja Teele. Ilus on see asulake. Kirik moodustab koos kirikumõisa aida ja pastoraadiga väikese armas hoovikese. Sihvakas kirikutorn mõjub kui uhke luigekael. Külastasime Püha Bartholomeuse kirikut ka seestpoolt. Seal polnud mina varem käinud. Tookord kui me Anti ja Siretiga seal käisime, siis olid uksed kinni. „Suve“ filmist tuttav altar tuli kohe meelde. Tüüpiline tagasihoidlik kirik, Eesti kohta. Kuulus oma vanade puust freskode poolet.

Kirikuuksel seistes hakkas silma, et suur augustitorm oli ka siin korralikku hävitustööd teinud. Kiriku ümber suured puud olid kõik maha tulnud. Järgi olid vaid hiiglaslikud kännud. Need võisid olla oma 2-meetrise ümbermõõduga. Plikad olid vaid väikesed täpikesed, kui nad kännu peal seisid. Puud olid langedes kaasa võtnud ka kive kirikukatuselt ja köstri saunakatus oli koos sarikatega maha tulnud. Kurb vaatepilt!

Sammusime Kihelkonnakoolimaja poole, mis sai valmis 1874. aastal. Pilet maksis perele 40.- krooni. Lastele esimesed ruumid, kus olid välja pandud kõik, mis oli seotud Oskar Lutsu loominguga ja enne kõike „Kevade,,, „Suve“ ja „Sügisega“, polnud väga huvitav. Rohkem pinget pakkusid vana sisustusega ruumid: köstrituba, õpilaste magamistuba, õpetaja Lauri tuba ja loomulikult klassituba. Seal sai ju ka koolipingis istuda ja tahvli ees seista, õpetaja kohalt alla vaadata ja klaverit mängida. Istusime siis kõik korra koolipinki ja tegime ühe toreda pildi. Klassiruumist läkski üks uks, õpetaja Lauri tuppa. Teine tuba aga õpilaste magamistuba. Voodid sees, pesemiskoht ja lae all rippus Tootsi punane maakera. Viimane uks viis väikesesse koridori, kust sai sahvrisse ja õue. Lastel oli nendes ruumides uudistamist palju ja küsimusi tekkis ka omajagu. Järgi prooviti ka karistusmeetod herneteradel põlvitamine. Kõik ruumid olid tõesti väga ehedad ja tõetruud.

Teisele korrusele oli tehtud ka üks suur saal, mille lae alla olid tõmmatud kõiksugu huvitavad vana aja vidinad, alates potkurkelgust kuni leivalabidani välja. Seal oli ka arvuti, kus sai mingisugust viktoriini lahendada. Markkus proovis ka, aga ei tulnud suurt midagi välja.

Enne veel kui koolimajast ära läksime, astusime sisse turismiinfo punkti, kust igasugu vajaminevat infomaterjali kaasa kaarasime. Väga toredad olid seal plastikust Welcome To Estonia õlakotid, mida sai tasuta võtta. Kõigil lastel oli neid kindlasti vaja ja täiskasvanutel ka. Markkus läks veel tagasi endale ka tooma, kui nägi, et teistel on. Kõige viimasen tuli nodimiselt ära Piret, kes oli tädiga veel juttu teinud ja siis ka väikeseid kilekotte kaasa haaranud. Ise oli nii tähtis ja õnnelik, kui sealt täis kotiga meie poole sammus. Meie olime juba jõudnud jõe aarde sillale. Lapsed jooksid siia-sinna. Emme vaata seda ja issi vaata seda. Elevust kui palju partide ja vuliseva vee peale. Jalutasime siis üle pika valge silla teisele poole jõge ja jätkasime väikese jalutuskäigu „Paunvere“ vahel.

Mulle oli eelmisest korrast meelde jäänud Rehe-Möldre taluhoone ait, mis oli meie Eesti arhitektuuri jaoks väga võõras. Pigem meenutas saksa arhitektuuri oma U-kujulise põhiplaaniga. Hoone oli kahekordne ja teisel korrusel rõdu, mis moodustad galerii. Väga huvitav! Juhatasin kogu meie seltskonna nüüd sinna. Lastele pakkus aga hoopis rohkem huvi maha langenud tammeoks, kust tõrusid korjata. Kõik lippasid ringi, pikkade sangadega kotid üle õla, tähtsust täis.

Aida kõrval oli Goldbergi villa, 1920-dail ehitatud jugendlike elementidega villa. Ka see on Eesti arhitektuuris võõrkeha ja meeldis mulle oma võõrapärasuse poolest. Teadagi on mulle südamelähedane kõiksugu asjad, mis seotud Saksaga ja just sealt jõukas Goldbergide perekond pärineski.

Villa juurest mööda alleed tee poole kõndides, peeti maha üks korralik tammetõru sõda, mille üle lapsed väga elevile läksid. Keerasime suuna autode poole. Korraga olid kadunud õed Uusmaad ja kui nad tagasi tulid, siis ise nii õnnelikud, et me käisime lasteaia hoovi vaatamas. Meie möödusime samal ajal Palamuse apteegist, kus kunagi elas Oskar Luts, mille ehitas tema isa kingsepp Hindrik Luts. 1894-95 müüdi maja rikkale Goldbergile ja 1898 avati siin apteek, kus see vaatamata mitmetele omanikevahetustele tegutseb tänapäevani.

Vaatsime parte ja tutvusime vesiveskiga, mis teisel pool jõge silla ääres seisis. Veski töötab küll tänapäeval elektriga, aga 1870-dal ehitatud vesiveski sisseseade on täielikult säilinud ja hoone on erakordselt huvitav endisaegse maaolustiku mälestusmärk.

17:20 olimegi ringiga auto juures tagasi. Nüüd polnud küll enam muud teha kui et vaja oli ööbimiskoht leida. Tutkisime tähelepanelikult RMK kaarti ja asusime teele. Jass oli telefoni navigaatorist ka ühe koha leidnud ja selle järgi nüüd sõitsimegi, kuna olime oma TomTomi välja laenanud Tõnu Soobile, kes oli Saksamaale põrutanud. Meie olime sel reisil juhtauto. Kui meie sõitsime valesti, siis teised ka.

17:45 pöörasime telefoni järgi väikesele metsateele ja olimegi kohe superilusas kohas, mis meile sobis ideaalselt. Üks auto oli juba ees, aga lõkkekohti oli kaks, RMK JÕEMÕISA LÕKKEKOHT. Pikka mõtlemist polnud. Järve ääres kõrgel kaldavallil männimetsa all päikesesäras. Kõik oli puhas ja korras. Puukuur lakaga, varjualune laua ja pinkidega, grillimiskoht - suurepärane koht meie jaoks. WC tundus olevat vilauus. Kõik oli puhas, benoplastist prilllaud, paber ja turvas olemas. Parkisime autod ära ja hakkasime oma laagrit usinalt püstitama. Õhtujooksul käis veel paar autot ööbimiskohta otsimas, aga kuna teise lõkkekoha juures oli ka auto, siis nad läksid minema. Oma naabreid, kahte meest, nägime me harva. Tulid paadiga randa, mehed ja lapsed käisid paar sõna juttu ajamas ja saagi kohta pärimas. Siis läksid uuesti järvele ja tulid alles hämaras, püstitasid telgi, tegid lõket ja olid väga vaikselt.

Emmed hakkasid söögi kallal askeldama, issid läksid koos lastega kalale. Väga ilus koht oli. Meie laager oli üleval mäekünkal ja alla järve äärde läks pikk trepp. Lastele pakkus suurt lõbu seal mäest alla veepiirile joosta ja siis jälle üles tagasi. Miia sai isegi ühe toreda õhulennuga õhtu jooksul hakkama, nii et suu ja silmad olid mulda täis. Jander, Markkus ja Rain olid hakkamist täis võsas kala püüdmaa. Pärast hakkas Jander kirvega puid lõhkuma. Tuli välja küll. Suuremad poisid aitasid ka kaasa. Väikesed plikad leidsid meelelahutust värvimisest ja nii sama poiste sabas joostes. Igav polnud kellelgi. Õhtu oli ilus ja soe. Päike sillerdas järvekohal ja heitis mahedat valgust mändide alla.

Söögiks keetsime gaasipliidil kartuleid ja lõkkel grillisime vorste. Juurde tegime tomati-kurgi salatit. Kõhud olid kõigil nii tühjad, et kannatamatult oodati toidu valmimist. Mehed said kala ka, kolm tükki. Kui esimese kala pikkus oli15 cm, siis järgmine viidikas juba 10 ja veel järgmine 5 cm. Nalja kui palju. Ain arvas, et ta ei julge enam püüdma minna, mine sa tea, mis pisikese asjanduse ta sealt kätte saab. Aga ka need said teiba otsas ära grillitud.

Vahepeal püstitati üks telk ja meie otsustasime oma laste ja Markkusega minna puukuuri lakka magama. Jander ja Jandra ei tahtnud sellega küll algul leppida, sest oli ju lubatud telgis magamine. Lõpuks saime ikka nõusse ja lubasime, et homme öösel magame kindlasti telgis. Jass tegi meile voodid lakka valmis, et kui keegi tahab magama minna, siis võib seda kohe teha.

Õhtu pimenes ja jahenes. Koristasime natuke laua ja istusime lõkke juures. Lobisesime ja tundsime enda hästi hilissuvises õhtus. Mõnus ja tore õhtu oli. Lapsed väsisid ja ega täiskasvanud enam kõige erksamad polnud. Aeg oli magamiskottidesse pugeda ja järgmiseks päevaks välja puhata.

EELLUGU

Üks järjekordne tempokas suvi oli lõppemas ja lastele lubatud reis ja telgis magamine tegemata. Ühel laupäeval leilist tulles, istusime Jassiga tavapäraselt eesruumis ja pidasime nõu, mis siis teha. Olin lugenud netist alles avatud Vembu-Tembumaale sarnase pargi avamisest, millel nimeks Vudila . Selle läheduses oli ka Elistvere loomapark, millest ka üht-teist kuuldud. Muid mõtteid esialgu pähe ei karanudki, aga need tundusid üsna sobivad.

Nüüd oli vaja leida reisikaaslased. Neidki ei otsinud me kaua ega kaugelt. Jass võttis aga telefoni kätte ja helistas Triinule, tema rääkis omakorda Piretile ja seltskond oligi koos.

Sõitsime Orgu paar päeva varem, võtsin kaasa hunniku raamatuid ja brožüüre, et plaanid paika panna. Tutkisime siis veidike nendes ja esialgne plaan sai maha pandud, et alustame reede hommikul teekonda ja lisaks plaanitule vaatame veel kõiksugu põnevat, mis teele jääb.

Koostasime mõttes väikese menüü ja tegime vajalikud sisseostud. Pakkisime hädavajalikud asjad autodesse. Küll me lahkasime pikalt seda teemat, et kas läheme kolme või kahe autoga. Inimesed oleks küll ära mahtunud, aga need kodinad, neid oli palju. Lõpuks jõudsime otsusele, et läheme kahega, sest Triinul õnnestus Tuhalast lasteaia kokatädi Heli käest katuseboks laenata, mahtusime kahte autosse ära.

Egas midagi, olime valmis teele asuma.